Tegelikult mul oli füüsikast vaja ajusid puhata.
Ja tuleb välja, et ma olen high-level geek, dork ja nerd.
Oma veel nii vana mikroskoopi, et ma talle vanust pakkuda ei oskagi kuidagi. Võib-olla umbes 80 aastat. Aga võin väga valesti ka pakkuda.
Mul on selline naljaks pea, mis hakkab valutama iga kord, kui ma mõtlen, et nüüd hakkan matat õppima. Asi pole isegi mitte matas, vaid sellest, et see mata pole mata, vaid rohkem nagu ajalugu minu jaoks. Liiga palju nimelisi teoreeme ja muud jama, millel on mu meelest mataga võrdlemisi vähe pistmist ja liiga palju nende teoreemide ja tõestuste sõna-sõnalist pähetuupimist, mis minu põhimõtetega üldse kokku ei käi. Tulemuseks on see, et pärast eksamil kaks tundi ülesannete vahtimist ja nentimist, et ma oskaks neid ideaalselt lahendada ja nendele mõistetele vasteid kirjutada, kui mul oleks olemas mu materjalid, andsin ära võrdlemisi pooliku töö. Sest pea ei ole prügikast ja mina neid mõttetusi pähe õppida ei taha. Paraku on varasemad kontrolltööd näidanud, et omaloominguline mõistetele vastamine neile ei kõlba, nii et ei hakanud see kord pastakat raiskamagi. Paber oli nimega niikuinii määritud.
Ma saan aru, et mata on keemikutele vajalik, aga õpetaks nad siis meile matat! Ei õpetata ju! Praktikumid olid jah asjalikud, aga loengud... need ei vääri loengu nimegi. Raisatud aeg. Õppejõud sosistab vaikselt kuskil ees ja 80% loengus viibijatest on läpakad laual lahti. Ükskord küsisin kiusu pärast ühe küsimuse ja õppejõud sattus segadusse. Ei tea, kas ta ei osanudki vastata või oli ta liiga rabatud, et keegi oli suutnud tema mõttekäiku kaks ja pool tundi jälgida. (Ei, ma ei jälginud teda kogu aeg.)
Kurb on seejuures, et see ajaraiskamine jätkub teisel semestril. Ja esimene kursus pole teise eeldusaine ehk mu potentsiaalsest läbikukkumisest poleks mingit kasu.
Muidu suudan ma ennast veel süsteemile allutada, aga vot mata teeb hinge täis. Ei kannata sellist ajaraiskamist.
Põleb kuusk ja põleb tuba, lapsed rõõmsalt kuuse ees.
On ainult aja küsimus, millal ma sisse põlen.
Viimased kaks koolinädalat oli totaalne põrgu. Ometi suutsin ma pinnal püsida ja enam-vähem kõik vajaliku ära teha, et lubada endale kaks nädalat ringi vedelemist. Pärast viimast kontrolltööd läksin raamatukokku ja võtsin endale kolm juturaamatut! Jajah, enam ei ole lasteraamatud, kohe päris suurte inimeste raamatud on. Vaatamata endiselt üpris suurele vimmale kirjanduse vastu.
Kahe nädalaga 12 kontrolltööd kirjutada on päris põnev. Lõpuks ma enam ei mõelnud ka, mida ma teen. Autopiloot tegi minu eest. Kes mind neil päevadel kohtama juhtus, võis märgata, et totter irve ei olnud kuhugi kadunud. Enamik ajast olin unedefitsiidis, sellepärast. Kui siis pühapäeval ükskord aega sain, magasin kohe mõnuga, vist mingi 18 tundi kokku, kui ma ei eksi. Esmaspäeva hommikul kell 11 äratasid mind jehoovatunnistajad ukse taga, ütlesin neile aitäh, et nad mul tervet päeva ei lasknud maha magada.
Nüüd olen juba nii palju magada saanud, et unenäod on tagasi tulnud. Küll võrdlemisi hirmsad, aga odav meelelahutus sellegipoolest.
Olen hakanud muutuma. Jõulud meeldivad mulle jälle natuke rohkem kui eelmistel aastatel. Seltskonnast tunnen ka tihti puudust, ei taha üksi olla, pole mõtet, (mitte, et mul midagi asjalikku kellelegi öelda oleks). Nõusid lõhun endise innukusega ja millegi pärast just neid nõusid, mis mulle eriti meeldivad. Vanad head inimesed on mind näljasurmast hoidnud vägisi süüa tuues. Uusi häid inimesi ujub pinnale. Väljas on lumi maas ja ma olen lõpuks, pärast kaht kuud Tartut, koduskodus. Kaua ma siin olla kannatan, on hetkel lahtine. Kui enam ei suuda, sõidan Tartu, nüüd juba minu päris koju, tagasi.
Jah, ei loe ma enam Kadrinat päris koduks. No lihtsalt ei ole. Ma ei tea enam, mis köögikapist ma mida leian ja igast kraami ka igaks juhuks süüa ei julge. Ja no üldse, siin on pigem nagu puhkekodu (:D), tuled Tartust närve puhkama ja lillegi ei liiguta, magad poole lõunani, kui mitte kauem. Ja siis lähed ära metsa ja loodad, et kui tagasi tuled, on keegi sooja söögi teinud, vedeled teleka ees, nõusid ei pese, ahju ei küta. Teevalik on küll võrreldes Tartuga veidi nigel ja vahel lausa olematu, aga saab ka muud moodi.
Õlleklaasi lugu läheb edasi. Eile astusin endale vannis imepisikese killu kanda. Klaasikillud olid pesukausis. Viskasin killud ära, loputasin kausi üle. Vanni ilmselgelt üle ei loputanud. Hooray for me! Kild on täpselt nii pisike, et kätte ei saa, eriti valus pole, aga ilgelt nõme on kõndida.
Ja Age ütles, et talle meeldib lugeda, kuidas mul kõik alati untsu läheb.
Kraanikausi lugu leidis endale ka peaaegu õnneliku lõpu. Käisin san-tehnika poes, ostsin vajalikud jubinad, hakkasin ehitama. Kõik ok, aga no mina küll ei suutnud 4 cm läbimõõduga toru otsa suruda 3,2cm läbimõõduga kummitihendi sisse, lõhkusin ainult mõlemad käed ära ja ajasin terve köögi pvc tolmu täis. Teip päästis päeva.
Kui need torud parandatud said, märkasin, et köögipõrandale tekib aegajalt kusagilt vesi. Selgus, et kui ülevalt korruselt keegi midagi kraanist alla kallab, jookseb see meie köögis läbi. Excellent.
Pole viitsinud kedagi sellest veel teavitada, hoian lihtsalt mopi lähedal.
Üle nelja aasta on jälle natuke jõulutunnet! Aeg vist ikkagi parandab kõik haavad. Kuigi, detsember on alles poolik, eks näis, mis ootab ees. (Endalegi üllatuseks olen ma hetkel optimistlik.)
Loomaaias oli lahtiste uste päev.
Käisime nõnda meie viimases keemia aluste loengus. (Minu optimistlik olemine väljendub ülimalt hästi selles kõrvuni naeratuses nii parem- kui vasakpoolsel pildil.) Ja veel, nad müüsid sellel päeval V46-s piparkooke! Aaah, see oli lihtsalt liiga hea. Elu parim piparkook, paks, pehme ja hästi palju glasuuri. (Selleks ma niimoodi vist irvitasingi terve päeva.)
Ma pole vist seda ka veel maininud, et käin nüüd autokoolis.
Teooriatunnid on lihtsalt liiga toredad, et neist viilida. On küll õhtuti kell 7, kui ma juba laibastunud olen, aga õpetaja on lihtsalt liiga äge. 2 korda nädalas poolteist tundi ülimat nakatavat positiivsust. Kogu aeg on suu kõrvuni ja üritan mitte iga asja peale naerma hakata, (mis ei tule mul üldse hästi välja.) Kahes sõidutunnis olen jõudnud juba ka käia. Kui tavaliselt lastakse kõigepealt platsil autoga sõbraks saada ja siis lastakse linnapeale lahti, siis minuga tehti vastupidi. Kõigepealt näitas mootorit ja tulesid ja särki-värki ja äkki avastas, et ta peaks juba kellelegi teisele tundi andma. Ja siis tuli nädala šokeerivaim lause. "Sõidame alla parklasse." Gaaaah! Mina!? Sõidan!? Segane oled? Aga noh, alla parklasse ma sõitsin. Teises tunnis (samal päeval) ma juba aimasin, et platsile me tegelikult ei jõua. Enda arust sain ma ikkagi päris hästi hakkama, ainult õpetaja kõrval korrutas pidevalt, et ära sõida vastasuunavööndis.
