Drosoofilarünnak

Aeg läheb nii aeglaselt. Siuke tunne on, et oleks nagu terve igavik kooliaasta algusest möödunud, aga tegelikult on ikka veel alles oktoober. Ja siis tuleb see neetud november. Praegu peaks olema mingi... mai tea, märtsikuu. Sulavee ja linnulauluga. Aga ei, meil hakkab november.

Olen ebasotsiaalne.

Tulin täna poest ja mõtlesin, et peaks nendest puudest, mis kuuri ei mahtunud, enne lume tulekut jagu saama ja umbes 10 sekundit hiljem hakkab hästi pisikest lund sadama.
Keegi teeb endiselt minuga väga lolli nalja. Ära tee!

Mulle tekkis tuppa mingi hetk äädikakärbseuputus. Põhjuse likvideerisin, aga suminat võis ikka kuulda ja see on juba võigas, kui äädikakärbseid on nii palju, et nende kollektiivset suminat võib kuulda. Ühesõnaga, nad olid igal pool. Absoluutselt igal pool. Proovisin neid tühja meetopsiga meelitada, aga seda oli nende jaoks liiga vähe. Võtsin hoopis kasutusele radikaalsemad meetodid ehk tolmuimeja. Kes juhtus minu aknast eile õhtul või tänase päeva jooksul mööduma, võis aegajalt näha mööda tuba hiilivat tütarlast tolmuimeja toru käes hoidmas nagu relva. Minu arust oli see kohutavalt koomiline, aga ma olen ilmselgelt siin üksinda elades ära keeranud. Kassikarja asemel on mul äädikakärbsed ainult. Praegu on neid alles 10-20 ringis. Ma ootan, kuni nad kuhugi maha potsatavad ja siis lähen ründan jälle tolmuimejaga. Efektiivsus on päris kõrge tegelikult.

Mõistus on endiselt jooksus, aga tuleb välja, et ma suudan ka ilma temata olla peaaegu akadeemiliselt edukas. Lõpuks ometi suutsin ühe kontrolltöö teha ära esimese korraga (seejuures üle 75% seda kontrolltööd sooritanutest kukkus läbi), ego boost.

Tõenäoliselt minust vanaeite kassikarjaga kunagi ei saa, sest ma sureks üksi nälga, sest ma ei suuda otsustada, mida süüa. See on juba tegelikult üsna hale, kuidas ma ei suuda otsustada, mida süüa ja siis leian, et on lihtsam jätta üldse söömata.

Puudega

Nüüd olen ma puudega. Pole kahtlustki. Kell on kaks öösel, mul on hommikul füüsikas kontrolltöö, ma pole õppimisega kuigi kaugele jõudnud, ma kütan praegu ahju ja kuulan juba teist korda Fred Jüssi "Linnuaabitsa" laserplaati.

Miks, mõistus, sa mu nii halval ajal maha oled jätnud!? TULE KOJU!

Kas teie olete kunagi õpetajalt/ õppejõult kontrolltöös saadud punktisumma vähendamist kaubelnud?

Mul on ilmselgelt ikka liiga palju vaba aega.

Oktoober Kitzberg

Neetud sügis veab tuju nulli. Eriti Karlova ja särki-värki. 2006. aasta lõpp teeb puhta töö.

Kuidagi väga nõme on olla. Magad hommikul kaua, toas on pime. Lähed kooli, avastad, et õues paistab päikene. Loengus kursakaaslasi üles ei leia, sest rahvast on nii palju ja vabu kohti nagunii enam ei ole. Istud üksi kuskil viimases pingis, külmetad. Loengud saavad läbi, lähed koju. Teepeale poodi ei jää - kodus süüa ei ole. Külmetad kodus pimedas toas. Ikka üksi. Süüa ei ole. Kellelegi live'is kurta ei ole. Toas on nii pime, et till on aknalaual hallitama läinud ja sukulendid on heleroheliseks muutunud. Kogu aeg on uni. Ja kõik unenäod on põhimõtteliselt sama teemaga.

Tulin nädalavahetuseks Kadrinasse, et telekat vahtida ja koera näha. Jõuan koju ja esimene uudis, mis edastatakse, on, et telekas ei tööta. Seda, et koer komandeeringus on, sain juba teel koju teada. Feil. Esiteks panin siis teleka töötama (digi-tv - väidetavalt oli siin isegi mingi töömees juba käinud, kes tunnistas, et tema ei oska ka seda tööle panna) ja täna käisin tõin koera ka komandeeringust ära. Homme saab ideeliselt sauna kah. Lootsin, et äkki on keegi kodus, kes päris süüa oskab teha, aga tuli välja, et ta on Pärnus koolitusel. Tasuta toidust elamine muutub juba veits tüütavaks.

Ja mis värk on nädala sees pidude korraldamisega!? Millal ma siis teie arust magan? Ah!?Ärge virisege, et ma olen pidur ja mida veel, kui te ise normaalseid kuupäevi valida ei oska. Neljapäev EI OLE normaalne. Neljapäev on viimane võimalus enne nädalavahetust korralikult välja magada.

Ja veelkord: jõle nõme on olla. Juba tükk aega. Ma ei saa aru, miks ma teen, mida ma teen. Mida ma teen!?

Oeh.

My name is Bond, Covalent Bond.

What is the most important thing to learn in chemistry? Never lick the spoon. (Järgi proovitud, polnud tõesti hea mõte.)

Why do white bears dissolve in water? Beacause they are polar.

What is a cation afraid of? A dogion.

Linda viilib keemia aluste KT-ks õppimisest.

Schrödingeri kass

Schrödingeri kass on kvantfüüsika ühe looja sakslase Erwin Schrödingeri mõttekatse. Katses suletakse kass kasti, milles on ampull tsüaankaaliumiga. Kastis on ka radioaktiivne isotoop. Kui üks selle aatomeist laguneb, käivitab lagunemist täheldav andur seadme, mis ampulli purustab ja kassi hukutab. Enne kasti avamist võib öelda, et kass on ühtaegu nii elus kui surnud. Alternatiiv laheneb alles kasti avamisel. Radioaktiivse aatomi lagunemist määravad kvantfüüsika tõenäosuslikud juhuseseadused. Mitte keegi ei saa ette öelda, milline aatom ja millisel hetkel laguneb ja paiskab välja saatusliku osakese. See kujutluspilt oli esitatud, illustreerimaks kvantmehaanilist olekute superpositsiooni.

Horisont 5/2007

Aatom on seal, aga aatomit seal ei ole. Ehk siis proovige ise keemia aluste loengutes käia, kui õppejõud ilmselt ise ka aru ei saa, mida ta sulle seletada üritab. Näitab sulle umbes kolme slaidi pikkust Schrödingeri võrrandit ja kui enamik on juba täiesti meeleheitel, siis mainib, et seda ei pea teadma ja mitte keegi kunagi seda võrrandit sinu käest peast ei küsi.

Aga Schrödingeri kass on lihtsalt äge! (Poleks ma tema kassist varem lugenud, tõenäoliselt ei oleks ma loengus midagi aru saanud.) Ja sellised inimesed õpetavad siis keemia ALUSeid. Tule taevas appi.