Üks Neist hommikutest...

Ärkasin kell 6, et tänasteks kontrolltöödeks õppida. Süüa ei olnud. Tegin kohvi. Kell 9 muutus kohv tühjas kõhus eriti häirivaks. Tuli suunduda söödaotsinguile kapisügavustesse. Leidsin vana hea kopsiku Narva 89 aegadest, kiirkaerahelbeid Tähe tänava aegadest ja mingit kahtlase väärtusega öko-koorepulbrit. Kiirkaerahelbed olid nii kaua puutumata olnud, et seal olid juba ämblikuvõrgud sees. Koorepulbriga oli kogemus, et see kipub tükki jääma. Mis seal ikka, panin siis sooja (!) vee, suhkru ja koorepulbri sünnipäevaks saadud tupperware šeikerisse ja jõudsin teha kaks liigutust, kui kogu šeikeri sisu kattis mu köögiseinu, pliiti ja põrandat. Nii palju siis kiirest hommikusöögist. Vahest ma üllatan iseennast ka, mida kõike mu keemikuharidusega pea suudab välja mõelda... Veetsin suurema osa ajast seinu ja pliiti pestes, et see nii hirmsalt ei kleebiks ja lõpuks keetsin ikka veega kaerahelbeid. Maitsetud ja ligased.
Aga nagu mulle juba aastaid tagasi Narva mnt ühikas õpetati: pole olemas halba putru, on ainult liiga vähe moosi!

Täna menüüs: Vene keel ja organismide mitmekesisuse taimede osaeksam.

Tõotab tulla suurepärane päev.

Mõtlesin, et südaööst kauem täna ei õpi. Kui kell sai 00:00 jooksis word kokku.
>.<


Kaks päeva veel...

Ai raisk

kuidas mu pea kogu aeg valutab. Kui ma hommikul ärkan, siis ta valutab. Natuke keemiat sisse ja õppima. Õhtul ta hakkab uuesti valutama, kui keemia enam ei mõju. Lähen uuele ringile. Enne kui ta jälle tagasi tuleb, peab magama minema. Hommikuks on ta platsis.
Keemia on kõikvõimas. Ta annab sulle peavalu ja ta võtab su peavalu. Peaaegu nagu jumal. Ainult et parem. Ta ei keela sul on naabri vara himustada.

Head uut ja hullemat.

Aasta algas meeldejäävalt.

• Lõin pudeliga hambast killu välja - klaas ikkagi ei ole söödav!
  
• Kukkusin peadpidi hange - milleks käsi ette panna!?
  
• Tody kallas endale šampust peale - juhtub ka parimatega.
  
• Käisime krooni peielauas, jõime pitsi ja läksime edasi uisutama. Punane pass juba oli, nüüd on rubla ka tagasi.
  

Raske hommik

Neli tundi esimese eksamini.
Lähen lolliks.
Ma ei oska nagunii midagi, miks nad juba mu piinu ei lõpeta?
Tahan magada.
Kass maiustab minu närvidega.

Esimene

Lõpuks ometi tuli koju. Veidi ootamatult. Tegelikult mina teadsin seda ette, lihtsalt keegi teine ei teadnud. Oli hea, et tuli. Õppimisiselt oligi vaja mõtted paariks päevaks eemale viia. Nägime ära Härri uue vilmi ja käisime kelgutamas. Peamiselt kelgutasin mina, Sander külmetas mäe otsas. Kinos jõime vaikselt viimases reas hõõgveini ja pärast olime veidi švipsis.
Viie päeva pärast jälle. Siis loodetavasti juba kauemaks kui üheks terveks ja kaheks hästi poolikuks päevaks. Niikaua tuleb ainult hakkama saada kahe raske aga teostatava kontrolltöö ja ühe raske ja mitte nii teostatava eksamiga. Stipi saamise lootused matan lumehange. Kaua ma ennast ikka petan.

Päris talv on üle kõige.
Kellelgi on väga suured telefoniarved. Uuel nokial on sissetulnud kõnesid 14 tundi, väljunuid 10 minutit.

Kõikjal füüsika

Ei tea, mis värk viimasel ajal on. Näen kõige taga füüsikat.
Asi algas sellest, et Kadri juures kaks nädalat tagasi, mõtlesin hommikul, et küll on hea voodi peal lamada. Aga siis ma taipasin, et ma ei saa kunagi tegelikult voodit puudutada. Sest aatomituumade vahel on küll tõmbejõud, aga alates mingist kaugusest ületavad tõukejõud tõmbejõude. Vastasel korral kukuksid tuumad kokku ja tekiks uus must auk. Selle pärast ei saa ma kunagi voodis lamada, ma saan ainult selle kohal hõljuda. Nagu saab ka absoluutselt kõige muu kohal hõljuda.

Käisin just Tody ja Liisaga Genis. Õues sajab ikka veel vihma. Sadas ka siis, kui koju tulin ja telefoni häälega režiimile vahetasin. (Btw, mul on uus telefon.) Jäin oma mustvalget taustapilti vaatama, vihma muudkui sadas. Sadas ekraanile ka. Aga piisad on kumerad ja seega nad suurendavad pilti enda all. Pilt oli mustvalge. Piisad olid värvilised. Sest tegelikult on valge valgus ju liitvalgus. Punasest, rohelisest ja sinisest. RGB. Alguses olin hämmeldunud, millegipärast mõtlesin, et uued ekraanid ei ole enam sellised, ei koosne kolmest värvist. Vahest olen ikka rumal küll.

Pühapäeval sõitsin Kadrinast rongiga Tallinna. Vaatasin rongiaknast mööduvaid elektriraudtee poste ja mul tekkis kahtlane vajadus välja arvutada, kui kiiresti rong sõidab, arvestades seda, kui tihti uus post minust möödub. Ilmselt kui ma oleks teadnud, milline on nende postide vahekaugus, siis ma oleks seda ka teinud. Nüüd on mul võimalus minna mõõta mingite postide vahe ära, et ma seda järgmine kord arvutada saaks.

See on küll vist veidi keemilisem lähenemine, aga eks keemia olegi nanofüüsika.
Mull on kass, noor loom, kuradi teravad küüned. Ja ta oskab neid kasutada. Kord, kui ta jälle mu kätt retsima tuli, mõtlesin, et ei tea, palju molekulidevahelisi sidemeid ta ühe umbes sentimeetrise kriimustusega lõhub. Sellisega, mis verd veel päris välja ei lase. Millegipärast kipun arvama, et ilmselt mitte eriti palju, aga kurat seda teab. Tegelikult ei oskagi väga midagi arvata. Igatahes tundub, et selle kassi puhul traditsioonilised kasvatusmeetodid ei tööta.


Elan endiselt nädalavahetuste nimel. 1 kuu = -5kg. Vahukoor lisandus menüüsse põhitoidusena.

Jätan nüüd lolluste rääkimise järele.