Peab mainima, et mõnuainete ja minu vigastuste vahel on siiski päris korralik seos. Viimane kelgutamine lõppes sellega, et ma olin löönud ära oma pea nii suure raksuga, et need, kes Kassitoomel mäe otsas seisid, kuulsid ka seda kolksu. Aga sellest veel ei piisanud. Uue minekuga põrutasin ära kopsud. Siis helistas Tody ja karjus mõistuse häält appi. See oli nädal tagasi. Mälestuseks sain hulga suuuuri sinikaid kummalistesse kohtadesse. Kolm hooaega vastu pidanud punane tagumikulaud läks pooleks.
Eile vedas Mati mind lodjakotta kaasa, presidendi vastuvõtule. Ja seal oli naljaks ventilaatoriga moodustis ahju peal, mis oleks pidanud sooja õhku ringi ajama. Aga see oli kõrgel ja ma ei näinud mis seal sees on. Ja noh, muidugi pidin ma sinna näpud toppima. Esimesed korrad ei juhtunud midagi. Viimane kord juhtus. Surusin sõrmed ruttu pihku ja ei julgenud vaadata, sest ülemisi lülisid hästi enam ei tundnud. Läksin pistsin käe õues hange ja otsustasin punase lume hulgast, kas tasub päris sõrmi ka vaadata. Tasus, olid alles ikka. Üks sõrm on vigane. Valutab ka roppu moodi. Aegajalt piinan teda erinevate tinktuuridega. (Väike masohhist minust tõstab pead.)


Praegu lükatakse meie maja katuselt lund alla. Kes on näinud kus minu toa aken asub, siis nad praegu täidavad seda vahe keldriukse kohal lumega. Hang varjab juba 1/3 aknast ja paistab, et nad ei lõpeta veel niipea. Varsti ei pea enam kardinaid ette tõmbamagi õhtul.
Eile lükati köögi akna taga lund alla, seda akent pmst enam ei ole.