Ilus, tark ja osav.

Meil on siin Tolstoi majas koridoris tüüpiline nõukaaegne laelambi sokkel, mis iseendast pirne suudab välja keerata. Ühtlasi on meil nii kõrged laed, et kui ma tooli otsa ronin, siis ma ikkagi ei ulataks pirni tagasi sisse keerama. Nii et ta virvendab tükk aega, kuni lõpuks üldse kustub. Ilmselt keegi oletas, et vilkumine on lüliti viga ja andis sellele paar strateegilist hoopi, mille tagajärjel lüliti keeldus edasisest koostööst. Kes mul külas on käinud, teavad, et koridor on ka kõige päikselisemal päeval nii pime, et võtit lukuauku toppida on paras katsumus. Ehk siis see laelamp on tegelikult väga vajalik.
Lühidalt: keegi jobu lõhkus esiku lüliti ära.

Võtsin siis kätte ja asusin asja parandama. Millised korgid ma välja lülitama pidin, ma ei teadnud, võisin ainult oletada. Keerasin siis kogu kupatuse seinalt maha ja sättisin korda ja panin seinale tagasi ka. Turnisin natuke tooli ja plastmassist ämbri otsas, et pirni sisse keerata. Lülitasin oletatava korgi sisse tagasi ja voila! meil on esikus jälle elekter.

Paras närvikõdi oli muidugi lahti ühendada juhtmeid, mille elektrisisaldusest mul aimugi ei olnud. Teadsin ainult, et sinine on nulljuhe, must faas ja kollaroheline maandus. Särtsu ei saanud kordagi. Kui kogu action läbi oli, kontrollisin, kas oli elekter sees või mitte. Ei olnud. Ja ma juba arvasin, et ma olen nii osav.

Aga nüüd ma tunnen nõukaaegsete pistikute hingeelu. Kogu jama oli selles, et üks imepisike vedru, mis lülitit õiges asendis hoiab, oli lahti ja tuli tagasi oma kohale panna.