Lõpp on lähedal.

Esmaspäeval hakkavad jälle eksamid pihta. Esimesena kõrgem matt 2, siis anorgia, siis mõõtmised & mõõtemääramatused. Positiivne on, et järgmisel esmaspäeval on kogu see jama juba läbi. Muidugi eeldusel, et ma matas ei feili. Vaadates, kuidas eelmine semester ma kõiki mata töid kaks korda tegin, siis väga loota ei tasu, kuigi on kohutavalt motiveeriv teada, et ma pean mata eksamil 100-st punktist 38 saama, et mitte läbi kukkuda. Lihtsalt teadmine, et mul on võimalus eksam esimese korraga kirja saada, on kõikvõimas. Täna õpin I kt mõisteid ja homme teen ülesandeid ja teoreeme eriti ei uuri, ei hakka ennast närvi ajama. Siis lähen esmaspäeval ja skoorin (minu mõistes loomulikult.)
Mitte et see kedagi üldse huvitaks XD

Tegelikult on lihtsalt tore, et suvi on nii lähedal.
Olid head plaanid, aga minust ilmselt mitteolenevatel põhjustel nad jäävad ära, millest on äärmiselt kahju. Tahtsin minna Põhja-Karjalasse paariks nädalaks ja näha tundras jaanipäevapäikest ööpäev läbi.
Sügist ei oota.
Pole mida oodata. Sest ma olen ikkagi (optimistlik) pessimist.
Ainult see on hea, et Todyt näeb siis vist rohkem, kui see aasta. Tunnen Sinust puudust.

Nägin täna huvitavaid unenägusid. Oli palju erinevaid tegelasi, kes läbi käisid, aga kõiki ei mäleta. Kindlalt meelde jäi, et nägin Lead, Todyt ja Saskiat. Hea on õnnelikke inimesi kohata:)

Kõik räägivad, et aeg lendab, aga see aasta lendas ta eriti kiiresti. Süüdi on ilmselt pudelireaktiiv... Ma mäletan, kui kiiresti eelmised aastad on möödunud ja nii kiiresti ükski neist pole küll läinud. Selle õppeaasta jooksul jõudsin ma koju ainult 21-ks päevaks. Kui poolikuid päevi mitte arvestada, oleks see number veel väiksem.

Nädal aega veel vastu pidada ja siis... Siis lähen ma ära metsa, kännu otsa. Eemale tsivilisatsioonist. Tahan olla kaua ära kusagil üksikul soosaarel või lihtsalt metsas. Kõigepealt märkad, kuidas kõik linnud röögivad. Siis ühel hetkel, tavaliselt esimese õhtu hämaruses, muutub lärm lõputuks vaikuseks, ainult ööbikas laulab; ja vaikuses tekivad paranoiad. Vaikus jääb koos paranoiadega veel mõneks päevaks, isegi kui linnud röögivad. Seda ei pane lihtsalt tähele. Ja kui paranoiad lõpuks kaovad, muutub lõputu vaikus lärmiks. Ja see lärm pole sama lärm, mis siis, kui linnud röögivad. Selles lärmis sa kuuled kõike, ilma et sa kuulaksid. Väikseimgi krõbin, tuulevihin, päikse paistmine, muru kasvamine... Kõike kuuled. Isegi seda kuuleks, kuidas värv kuivab.
Ja see ongi tegelikult põhjus, miks ma pidevalt ära metsa kibelen. Kui ma olen teadlik kõigest, mis seal toimub, siis minu enda probleemid on võrreldes sellega nii tühised. Ja see teeb olemise kordades paremaks. Teadmine, et vaatamata sellele, kui sitasti mul linnas elu läheb, kui ma olen metsas, siis puud ikka kasvavad ja rähn ikka toksib ja vesi ikka voolab.
Miski, mis on päriselt oluline, ei jää sellepärast seisma, et mina ebapädev olen.