Nutt ja hala

Kaks päeva pole juba midagi asjalikku teha olnud. Pidanud päev läbi vegeteerima.
Õhtul käisin sõidutunnis ja suutsin teha oma kõige esimese vea, mis päriselt ka liiklusohtliku olukorra tekitas. (Tähendab, nüüd ma sain sellest ise ka aru.) Teine kord, kui õpetaja pidi oma pidurit kasutama. Ja kes veel ei tea, siis ma pole üldse mitte vähe sõitnud (40 + sitaks).
See selleks. Ma ei tunneks üldse ennast nii sitasti, kui mind oleks selle eest sõimatud...
Kurb.
Käisin veel postkontoris ja suutsin postitöötaja oma segaste küsimustega närvi ajada. Mõtlesin siis veel, et mul kodus on üks mark, millele oli ainult veidi lisaks vaja, et kiri kohale läheks. Kui ma siis koju jõudsin, keerasin oma toa pea peale, aga mida ma ei leidnud, oli see mark. Natuke tegi päeva paremaks küll üks teine leid. Nimelt sünnipäevakaart vanaemalt, mille vahel oli üks Koidula. Mis aastast see pärit oli, enam ei mäleta, aga ma arvan, et see raha oligi sinna vahele jäetud, et ma kunagi leides jälle rõõmustaks.
Edasiste otsingute käigus leidsin veel ühe viiekümpsise, aga selle olemasolust oli mul vist isegi mingi hägune mälestus.
Veel leidsin, et keegi oli mu külmkapi seinast välja tõmmanud ja kogu sisu kasvatas seeni selga. Võtsin siis ette raske ülesande pesta ära kõik oma räpased ja vähemräpased nõud ja kuivatada need ära. Sain tehtud.

Järgmine laupäev lõpeb üürileping. Kolin Tiiki.

Peab rootsi keelt meelde tuletama hakkama.

Tuju on ikka sitt. Sander läks ka minema. Tuleb öösel. Pean üksi mossitama. Kurb.