I has a sad. Still.

Kolm ja pool päeva üksindust. Mul pole enam mitte midagi koristada. Mitte ühtegi nõud pesta.(!) Telekast pole ka mitte midagi vaadata. Ainult õppida on esmaspäevaks sitaks. Pool eksamit peaks ära õppima, siis pääseb jõulude ajal lihtsamalt.

Nurr on hommikuti kiuslikumaks muutunud, kui varem. Äkki ma pole tema jaoks piisav autoriteet. Kraanikausist on hakanud joomas käima ja Sandri vanaema saadetud lilli üritab ära süüa pidevalt. Korra lükkas vaasi isegi aknalaualt alla, katki õnneks ei läinud, aga rõve haisev vesi oli kõikjal. Aknalauad on praegu vist jah peamine märksõna. Ma loodan, et ta väga palju pliidile ei roni, muidu ta saab kas põletada või põletab maja maha. Puutetundlik juhtimissüsteem sucks. Pildil on kass, kes suudab kõige kiiremini infiltreeruda.


Võtsin nõuks ära õppida kontsadega kõndimise. Sest tundub, et normaalseid pükse ma endale kunagi kaltsukast ei leia ja poest ostmiseks pole ma piisavalt rikas. Veel. Seelikuga tanksaabaste kandmine on viimasel ajal vastumeelseks muutunud ja millegipärast naiste saapad, millel pole kontsa, tunduvad kuidagi liiga päkapikusussidena. Ehk siis võtsin ette saaparetke. Ja siis käisin nendega kodust 200 meetri kaugusel koperdamas. Õnneks väga palju pealtnägijaid ei olnud. Enamus olid vanemad meesterahvad, kelle meelt ma lahutada sain.
Lähen pimeduse varjus teisele katsele.
Tegelikult on osa süüd vist nendel hästi ilusatel saabastel, mida ma teiste jalas viimasel ajal nägema olen hakanud. Aga no need on ikka liiga suure kontsaga, (aga piisavalt ilusad, et mind kontsi kandma panna). Mul on arenguruumi sitaks.

(Ei, ma ise ka ei usu hästi, et ma kontsi kandma hakkan. Aga nad on ilusad! Omg, ma kõlan nagu naine.)