Neli ja Pool Lehma Ülesküntud Karjamaal

Üks Neist hommikutest...

2011-11-21T09:07:00.002+02:00

Ärkasin kell 6, et tänasteks kontrolltöödeks õppida. Süüa ei olnud. Tegin kohvi. Kell 9 muutus kohv tühjas kõhus eriti häirivaks. Tuli suunduda söödaotsinguile kapisügavustesse. Leidsin vana hea kopsiku Narva 89 aegadest, kiirkaerahelbeid Tähe tänava aegadest ja mingit kahtlase väärtusega öko-koorepulbrit. Kiirkaerahelbed olid nii kaua puutumata olnud, et seal olid juba ämblikuvõrgud sees. Koorepulbriga oli kogemus, et see kipub tükki jääma. Mis seal ikka, panin siis sooja (!) vee, suhkru ja koorepulbri sünnipäevaks saadud tupperware šeikerisse ja jõudsin teha kaks liigutust, kui kogu šeikeri sisu kattis mu köögiseinu, pliiti ja põrandat. Nii palju siis kiirest hommikusöögist. Vahest ma üllatan iseennast ka, mida kõike mu keemikuharidusega pea suudab välja mõelda... Veetsin suurema osa ajast seinu ja pliiti pestes, et see nii hirmsalt ei kleebiks ja lõpuks keetsin ikka veega kaerahelbeid. Maitsetud ja ligased.
Aga nagu mulle juba aastaid tagasi Narva mnt ühikas õpetati: pole olemas halba putru, on ainult liiga vähe moosi!

Täna menüüs: Vene keel ja organismide mitmekesisuse taimede osaeksam.

Tõotab tulla suurepärane päev.

2011-06-13T00:04:00.002+03:00

Mõtlesin, et südaööst kauem täna ei õpi. Kui kell sai 00:00 jooksis word kokku.
>.<

Kaks päeva veel...

Ai raisk

2011-01-09T09:49:00.001+02:00

kuidas mu pea kogu aeg valutab. Kui ma hommikul ärkan, siis ta valutab. Natuke keemiat sisse ja õppima. Õhtul ta hakkab uuesti valutama, kui keemia enam ei mõju. Lähen uuele ringile. Enne kui ta jälle tagasi tuleb, peab magama minema. Hommikuks on ta platsis.
Keemia on kõikvõimas. Ta annab sulle peavalu ja ta võtab su peavalu. Peaaegu nagu jumal. Ainult et parem. Ta ei keela sul on naabri vara himustada.

Head uut ja hullemat.

2011-01-05T01:03:00.003+02:00

Aasta algas meeldejäävalt.

Lõin pudeliga hambast killu välja - klaas ikkagi ei ole söödav!
Kukkusin peadpidi hange - milleks käsi ette panna!?
Tody kallas endale šampust peale - juhtub ka parimatega.
Käisime krooni peielauas, jõime pitsi ja läksime edasi uisutama. Punane pass juba oli, nüüd on rubla ka tagasi.

Raske hommik

2010-12-17T07:18:00.003+02:00

Neli tundi esimese eksamini.
Lähen lolliks.
Ma ei oska nagunii midagi, miks nad juba mu piinu ei lõpeta?
Tahan magada.
Kass maiustab minu närvidega.

Esimene

2010-12-12T20:40:00.003+02:00

Lõpuks ometi tuli koju. Veidi ootamatult. Tegelikult mina teadsin seda ette, lihtsalt keegi teine ei teadnud. Oli hea, et tuli. Õppimisiselt oligi vaja mõtted paariks päevaks eemale viia. Nägime ära Härri uue vilmi ja käisime kelgutamas. Peamiselt kelgutasin mina, Sander külmetas mäe otsas. Kinos jõime vaikselt viimases reas hõõgveini ja pärast olime veidi švipsis.
Viie päeva pärast jälle. Siis loodetavasti juba kauemaks kui üheks terveks ja kaheks hästi poolikuks päevaks. Niikaua tuleb ainult hakkama saada kahe raske aga teostatava kontrolltöö ja ühe raske ja mitte nii teostatava eksamiga. Stipi saamise lootused matan lumehange. Kaua ma ennast ikka petan.

Päris talv on üle kõige.
Kellelgi on väga suured telefoniarved. Uuel nokial on sissetulnud kõnesid 14 tundi, väljunuid 10 minutit.

Kõikjal füüsika

2010-11-10T22:22:00.002+02:00

Ei tea, mis värk viimasel ajal on. Näen kõige taga füüsikat.
Asi algas sellest, et Kadri juures kaks nädalat tagasi, mõtlesin hommikul, et küll on hea voodi peal lamada. Aga siis ma taipasin, et ma ei saa kunagi tegelikult voodit puudutada. Sest aatomituumade vahel on küll tõmbejõud, aga alates mingist kaugusest ületavad tõukejõud tõmbejõude. Vastasel korral kukuksid tuumad kokku ja tekiks uus must auk. Selle pärast ei saa ma kunagi voodis lamada, ma saan ainult selle kohal hõljuda. Nagu saab ka absoluutselt kõige muu kohal hõljuda.

Käisin just Tody ja Liisaga Genis. Õues sajab ikka veel vihma. Sadas ka siis, kui koju tulin ja telefoni häälega režiimile vahetasin. (Btw, mul on uus telefon.) Jäin oma mustvalget taustapilti vaatama, vihma muudkui sadas. Sadas ekraanile ka. Aga piisad on kumerad ja seega nad suurendavad pilti enda all. Pilt oli mustvalge. Piisad olid värvilised. Sest tegelikult on valge valgus ju liitvalgus. Punasest, rohelisest ja sinisest. RGB. Alguses olin hämmeldunud, millegipärast mõtlesin, et uued ekraanid ei ole enam sellised, ei koosne kolmest värvist. Vahest olen ikka rumal küll.

Pühapäeval sõitsin Kadrinast rongiga Tallinna. Vaatasin rongiaknast mööduvaid elektriraudtee poste ja mul tekkis kahtlane vajadus välja arvutada, kui kiiresti rong sõidab, arvestades seda, kui tihti uus post minust möödub. Ilmselt kui ma oleks teadnud, milline on nende postide vahekaugus, siis ma oleks seda ka teinud. Nüüd on mul võimalus minna mõõta mingite postide vahe ära, et ma seda järgmine kord arvutada saaks.

See on küll vist veidi keemilisem lähenemine, aga eks keemia olegi nanofüüsika.
Mull on kass, noor loom, kuradi teravad küüned. Ja ta oskab neid kasutada. Kord, kui ta jälle mu kätt retsima tuli, mõtlesin, et ei tea, palju molekulidevahelisi sidemeid ta ühe umbes sentimeetrise kriimustusega lõhub. Sellisega, mis verd veel päris välja ei lase. Millegipärast kipun arvama, et ilmselt mitte eriti palju, aga kurat seda teab. Tegelikult ei oskagi väga midagi arvata. Igatahes tundub, et selle kassi puhul traditsioonilised kasvatusmeetodid ei tööta.

Elan endiselt nädalavahetuste nimel. 1 kuu = -5kg. Vahukoor lisandus menüüsse põhitoidusena.

Jätan nüüd lolluste rääkimise järele.

Alright.

2010-10-23T18:53:00.003+03:00

Poolteist nädalat üksi olemist on viinud mind arusaamani, et ma olen praeguse eluga ikkagi kuradima rahul. Kurb on ikka, et üksi pean olema, aga tulevik on hele nagu haldja hame. Elan pühapäevade nimel, siis kui tuleb telefonikõne. Vahepeal kirjutan tigupostiga kirju. Nurr on lihtsalt võrratu. Elu on lill! Ja mina olin veel mingi närvipundar enne... Õhtud on veidi üksildased, aga läheb üle. Vahest ikka tuleb keegi külla.

Lisaks on mul jälle motivatsiooni, miks õppida või tegeleda muul viisil enesearendamisega.

I has a sad. Still.

2010-10-16T16:04:00.003+03:00

Kolm ja pool päeva üksindust. Mul pole enam mitte midagi koristada. Mitte ühtegi nõud pesta.(!) Telekast pole ka mitte midagi vaadata. Ainult õppida on esmaspäevaks sitaks. Pool eksamit peaks ära õppima, siis pääseb jõulude ajal lihtsamalt.

Nurr on hommikuti kiuslikumaks muutunud, kui varem. Äkki ma pole tema jaoks piisav autoriteet. Kraanikausist on hakanud joomas käima ja Sandri vanaema saadetud lilli üritab ära süüa pidevalt. Korra lükkas vaasi isegi aknalaualt alla, katki õnneks ei läinud, aga rõve haisev vesi oli kõikjal. Aknalauad on praegu vist jah peamine märksõna. Ma loodan, et ta väga palju pliidile ei roni, muidu ta saab kas põletada või põletab maja maha. Puutetundlik juhtimissüsteem sucks. Pildil on kass, kes suudab kõige kiiremini infiltreeruda.

Võtsin nõuks ära õppida kontsadega kõndimise. Sest tundub, et normaalseid pükse ma endale kunagi kaltsukast ei leia ja poest ostmiseks pole ma piisavalt rikas. Veel. Seelikuga tanksaabaste kandmine on viimasel ajal vastumeelseks muutunud ja millegipärast naiste saapad, millel pole kontsa, tunduvad kuidagi liiga päkapikusussidena. Ehk siis võtsin ette saaparetke. Ja siis käisin nendega kodust 200 meetri kaugusel koperdamas. Õnneks väga palju pealtnägijaid ei olnud. Enamus olid vanemad meesterahvad, kelle meelt ma lahutada sain.
Lähen pimeduse varjus teisele katsele.
Tegelikult on osa süüd vist nendel hästi ilusatel saabastel, mida ma teiste jalas viimasel ajal nägema olen hakanud. Aga no need on ikka liiga suure kontsaga, (aga piisavalt ilusad, et mind kontsi kandma panna). Mul on arenguruumi sitaks.

(Ei, ma ise ka ei usu hästi, et ma kontsi kandma hakkan. Aga nad on ilusad! Omg, ma kõlan nagu naine.)

Sügis

2010-10-05T20:45:00.001+03:00

Sander läheb sõjaväkke. Jään Nurriga kahekesi.
Tulge külla.

Licence to kill

2010-09-03T20:58:00.001+03:00

Ehk Linda sai juhiload lõpuks tehtud.

Beware.

Nutt ja hala

2010-08-25T20:32:00.002+03:00

Kaks päeva pole juba midagi asjalikku teha olnud. Pidanud päev läbi vegeteerima.
Õhtul käisin sõidutunnis ja suutsin teha oma kõige esimese vea, mis päriselt ka liiklusohtliku olukorra tekitas. (Tähendab, nüüd ma sain sellest ise ka aru.) Teine kord, kui õpetaja pidi oma pidurit kasutama. Ja kes veel ei tea, siis ma pole üldse mitte vähe sõitnud (40 + sitaks).
See selleks. Ma ei tunneks üldse ennast nii sitasti, kui mind oleks selle eest sõimatud...
Kurb.
Käisin veel postkontoris ja suutsin postitöötaja oma segaste küsimustega närvi ajada. Mõtlesin siis veel, et mul kodus on üks mark, millele oli ainult veidi lisaks vaja, et kiri kohale läheks. Kui ma siis koju jõudsin, keerasin oma toa pea peale, aga mida ma ei leidnud, oli see mark. Natuke tegi päeva paremaks küll üks teine leid. Nimelt sünnipäevakaart vanaemalt, mille vahel oli üks Koidula. Mis aastast see pärit oli, enam ei mäleta, aga ma arvan, et see raha oligi sinna vahele jäetud, et ma kunagi leides jälle rõõmustaks.
Edasiste otsingute käigus leidsin veel ühe viiekümpsise, aga selle olemasolust oli mul vist isegi mingi hägune mälestus.
Veel leidsin, et keegi oli mu külmkapi seinast välja tõmmanud ja kogu sisu kasvatas seeni selga. Võtsin siis ette raske ülesande pesta ära kõik oma räpased ja vähemräpased nõud ja kuivatada need ära. Sain tehtud.

Järgmine laupäev lõpeb üürileping. Kolin Tiiki.

Peab rootsi keelt meelde tuletama hakkama.

Tuju on ikka sitt. Sander läks ka minema. Tuleb öösel. Pean üksi mossitama. Kurb.

Selle suve kokkuvõtteks.

2010-08-16T16:22:00.003+03:00

Lõpp on lähedal.

2010-05-29T11:24:00.002+03:00

Esmaspäeval hakkavad jälle eksamid pihta. Esimesena kõrgem matt 2, siis anorgia, siis mõõtmised & mõõtemääramatused. Positiivne on, et järgmisel esmaspäeval on kogu see jama juba läbi. Muidugi eeldusel, et ma matas ei feili. Vaadates, kuidas eelmine semester ma kõiki mata töid kaks korda tegin, siis väga loota ei tasu, kuigi on kohutavalt motiveeriv teada, et ma pean mata eksamil 100-st punktist 38 saama, et mitte läbi kukkuda. Lihtsalt teadmine, et mul on võimalus eksam esimese korraga kirja saada, on kõikvõimas. Täna õpin I kt mõisteid ja homme teen ülesandeid ja teoreeme eriti ei uuri, ei hakka ennast närvi ajama. Siis lähen esmaspäeval ja skoorin (minu mõistes loomulikult.)
Mitte et see kedagi üldse huvitaks XD

Tegelikult on lihtsalt tore, et suvi on nii lähedal.
Olid head plaanid, aga minust ilmselt mitteolenevatel põhjustel nad jäävad ära, millest on äärmiselt kahju. Tahtsin minna Põhja-Karjalasse paariks nädalaks ja näha tundras jaanipäevapäikest ööpäev läbi.
Sügist ei oota.
Pole mida oodata. Sest ma olen ikkagi (optimistlik) pessimist.
Ainult see on hea, et Todyt näeb siis vist rohkem, kui see aasta. Tunnen Sinust puudust.

Nägin täna huvitavaid unenägusid. Oli palju erinevaid tegelasi, kes läbi käisid, aga kõiki ei mäleta. Kindlalt meelde jäi, et nägin Lead, Todyt ja Saskiat. Hea on õnnelikke inimesi kohata:)

Kõik räägivad, et aeg lendab, aga see aasta lendas ta eriti kiiresti. Süüdi on ilmselt pudelireaktiiv... Ma mäletan, kui kiiresti eelmised aastad on möödunud ja nii kiiresti ükski neist pole küll läinud. Selle õppeaasta jooksul jõudsin ma koju ainult 21-ks päevaks. Kui poolikuid päevi mitte arvestada, oleks see number veel väiksem.

Nädal aega veel vastu pidada ja siis... Siis lähen ma ära metsa, kännu otsa. Eemale tsivilisatsioonist. Tahan olla kaua ära kusagil üksikul soosaarel või lihtsalt metsas. Kõigepealt märkad, kuidas kõik linnud röögivad. Siis ühel hetkel, tavaliselt esimese õhtu hämaruses, muutub lärm lõputuks vaikuseks, ainult ööbikas laulab; ja vaikuses tekivad paranoiad. Vaikus jääb koos paranoiadega veel mõneks päevaks, isegi kui linnud röögivad. Seda ei pane lihtsalt tähele. Ja kui paranoiad lõpuks kaovad, muutub lõputu vaikus lärmiks. Ja see lärm pole sama lärm, mis siis, kui linnud röögivad. Selles lärmis sa kuuled kõike, ilma et sa kuulaksid. Väikseimgi krõbin, tuulevihin, päikse paistmine, muru kasvamine... Kõike kuuled. Isegi seda kuuleks, kuidas värv kuivab.
Ja see ongi tegelikult põhjus, miks ma pidevalt ära metsa kibelen. Kui ma olen teadlik kõigest, mis seal toimub, siis minu enda probleemid on võrreldes sellega nii tühised. Ja see teeb olemise kordades paremaks. Teadmine, et vaatamata sellele, kui sitasti mul linnas elu läheb, kui ma olen metsas, siis puud ikka kasvavad ja rähn ikka toksib ja vesi ikka voolab.
Miski, mis on päriselt oluline, ei jää sellepärast seisma, et mina ebapädev olen.

Ilus, tark ja osav.

2010-04-13T18:16:00.002+03:00

Meil on siin Tolstoi majas koridoris tüüpiline nõukaaegne laelambi sokkel, mis iseendast pirne suudab välja keerata. Ühtlasi on meil nii kõrged laed, et kui ma tooli otsa ronin, siis ma ikkagi ei ulataks pirni tagasi sisse keerama. Nii et ta virvendab tükk aega, kuni lõpuks üldse kustub. Ilmselt keegi oletas, et vilkumine on lüliti viga ja andis sellele paar strateegilist hoopi, mille tagajärjel lüliti keeldus edasisest koostööst. Kes mul külas on käinud, teavad, et koridor on ka kõige päikselisemal päeval nii pime, et võtit lukuauku toppida on paras katsumus. Ehk siis see laelamp on tegelikult väga vajalik.
Lühidalt: keegi jobu lõhkus esiku lüliti ära.

Võtsin siis kätte ja asusin asja parandama. Millised korgid ma välja lülitama pidin, ma ei teadnud, võisin ainult oletada. Keerasin siis kogu kupatuse seinalt maha ja sättisin korda ja panin seinale tagasi ka. Turnisin natuke tooli ja plastmassist ämbri otsas, et pirni sisse keerata. Lülitasin oletatava korgi sisse tagasi ja voila! meil on esikus jälle elekter.

Paras närvikõdi oli muidugi lahti ühendada juhtmeid, mille elektrisisaldusest mul aimugi ei olnud. Teadsin ainult, et sinine on nulljuhe, must faas ja kollaroheline maandus. Särtsu ei saanud kordagi. Kui kogu action läbi oli, kontrollisin, kas oli elekter sees või mitte. Ei olnud. Ja ma juba arvasin, et ma olen nii osav.

Aga nüüd ma tunnen nõukaaegsete pistikute hingeelu. Kogu jama oli selles, et üks imepisike vedru, mis lülitit õiges asendis hoiab, oli lahti ja tuli tagasi oma kohale panna.

Vana rahu ise...

2010-03-07T23:00:00.002+02:00

...läks närvi.
Ma ei lähe kunagi närvi ju! Ma ei saa aru, miks see nüüd vajalik oli!?
Närvi minemise (närvimise) tulemusena unustasin ma pooled asjad rääkimata, ajasin laual kemikaale (ok, üks neist oli suhkrutops) ümber ja panime ühe katseseadme valesti kokku. Tulemus oli, et me lõpetasime selle komejandi 10 minti varem, kui oleks pidanud.
Ja ühe katseseadme lõhkusin ma vahetult enne etendust ära. Karmi käega naine.

2010-03-02T12:42:00.003+02:00

Eile ma jäin korraks uskuma, et inimesed siiski võivad olla head ja et nende peale võib loota. Aga siis tuli tänane ja nad muutusid korraga kaks korda nõmedamaks, kui nad enne eilset olid.
Nüüd ma ei tea, mida teha.

2010-02-24T13:24:00.002+02:00

Peab mainima, et mõnuainete ja minu vigastuste vahel on siiski päris korralik seos. Viimane kelgutamine lõppes sellega, et ma olin löönud ära oma pea nii suure raksuga, et need, kes Kassitoomel mäe otsas seisid, kuulsid ka seda kolksu. Aga sellest veel ei piisanud. Uue minekuga põrutasin ära kopsud. Siis helistas Tody ja karjus mõistuse häält appi. See oli nädal tagasi. Mälestuseks sain hulga suuuuri sinikaid kummalistesse kohtadesse. Kolm hooaega vastu pidanud punane tagumikulaud läks pooleks.
Eile vedas Mati mind lodjakotta kaasa, presidendi vastuvõtule. Ja seal oli naljaks ventilaatoriga moodustis ahju peal, mis oleks pidanud sooja õhku ringi ajama. Aga see oli kõrgel ja ma ei näinud mis seal sees on. Ja noh, muidugi pidin ma sinna näpud toppima. Esimesed korrad ei juhtunud midagi. Viimane kord juhtus. Surusin sõrmed ruttu pihku ja ei julgenud vaadata, sest ülemisi lülisid hästi enam ei tundnud. Läksin pistsin käe õues hange ja otsustasin punase lume hulgast, kas tasub päris sõrmi ka vaadata. Tasus, olid alles ikka. Üks sõrm on vigane. Valutab ka roppu moodi. Aegajalt piinan teda erinevate tinktuuridega. (Väike masohhist minust tõstab pead.)

Praegu lükatakse meie maja katuselt lund alla. Kes on näinud kus minu toa aken asub, siis nad praegu täidavad seda vahe keldriukse kohal lumega. Hang varjab juba 1/3 aknast ja paistab, et nad ei lõpeta veel niipea. Varsti ei pea enam kardinaid ette tõmbamagi õhtul.
Eile lükati köögi akna taga lund alla, seda akent pmst enam ei ole.

Crazy chemist at work

2010-02-12T14:19:00.004+02:00

Jürgeni läpakal on hea taustapilt :D

Peaks vist ka selle tarvitusele võtma... sildi välja printima ja tuppa seinale panema...

Minu viimane saavutus on kemoluminestsentsi katse tööle panek. Üritasin eile paar tundi seda toimima saada, aga ei õnnestunud. Läksin täna uuesti plaaniga B ja tulemus on käes!
Luminestseeruv aine kiirgab külma valgust. (Ergastatud olekus elektron kiirgab kvandi, kui ta tagasi põhiolekusse läheb.) Kemoluminestsents on see juhul, kui valgus eraldub keemilise reaktsiooni käigus.
Ma vist täpsemate seletustega ei hakka teid piinama. Alumisel pildil on kirjas ka, mis aineid ma kasutasin.
Siiski ei anna mulle rahu, et ma plaani A järgi seda tööle ei saanud. Peab ikka veel proovima.
Muuseas see sinine vedelik on sama vedelik, millega kriminalistikas saab vereplekke ja muude kehavedelike plekke avastada. Reageerib väga minimaalsele verekogusele, nii et mõrvapaiga koristamisel kasutage mingit karmi keemiat. Muidu on see vedelik läbipaistev, kollaka kumaga, aga ta reageerib raua ioonidele veres, mis katalüüsivad seda etappi, mille käigus vedelik helendama hakkab.

Kes täpsemalt teada tahab, mis värk on, lugegu siit!

Nothing better to do.

2010-01-31T23:18:00.002+02:00

Tegelikult mul oli füüsikast vaja ajusid puhata.
Ja tuleb välja, et ma olen high-level geek, dork ja nerd.
Oma veel nii vana mikroskoopi, et ma talle vanust pakkuda ei oskagi kuidagi. Võib-olla umbes 80 aastat. Aga võin väga valesti ka pakkuda.

Allakäigu trepist alla

2010-01-06T20:29:00.002+02:00

Mul on selline naljaks pea, mis hakkab valutama iga kord, kui ma mõtlen, et nüüd hakkan matat õppima. Asi pole isegi mitte matas, vaid sellest, et see mata pole mata, vaid rohkem nagu ajalugu minu jaoks. Liiga palju nimelisi teoreeme ja muud jama, millel on mu meelest mataga võrdlemisi vähe pistmist ja liiga palju nende teoreemide ja tõestuste sõna-sõnalist pähetuupimist, mis minu põhimõtetega üldse kokku ei käi. Tulemuseks on see, et pärast eksamil kaks tundi ülesannete vahtimist ja nentimist, et ma oskaks neid ideaalselt lahendada ja nendele mõistetele vasteid kirjutada, kui mul oleks olemas mu materjalid, andsin ära võrdlemisi pooliku töö. Sest pea ei ole prügikast ja mina neid mõttetusi pähe õppida ei taha. Paraku on varasemad kontrolltööd näidanud, et omaloominguline mõistetele vastamine neile ei kõlba, nii et ei hakanud see kord pastakat raiskamagi. Paber oli nimega niikuinii määritud.
Ma saan aru, et mata on keemikutele vajalik, aga õpetaks nad siis meile matat! Ei õpetata ju! Praktikumid olid jah asjalikud, aga loengud... need ei vääri loengu nimegi. Raisatud aeg. Õppejõud sosistab vaikselt kuskil ees ja 80% loengus viibijatest on läpakad laual lahti. Ükskord küsisin kiusu pärast ühe küsimuse ja õppejõud sattus segadusse. Ei tea, kas ta ei osanudki vastata või oli ta liiga rabatud, et keegi oli suutnud tema mõttekäiku kaks ja pool tundi jälgida. (Ei, ma ei jälginud teda kogu aeg.)
Kurb on seejuures, et see ajaraiskamine jätkub teisel semestril. Ja esimene kursus pole teise eeldusaine ehk mu potentsiaalsest läbikukkumisest poleks mingit kasu.

Muidu suudan ma ennast veel süsteemile allutada, aga vot mata teeb hinge täis. Ei kannata sellist ajaraiskamist.

Kas mulle ka valida antakse?

2010-01-05T12:47:00.001+02:00

24 tundi karateed

2009-12-23T15:43:00.010+02:00

Põleb kuusk ja põleb tuba, lapsed rõõmsalt kuuse ees.
On ainult aja küsimus, millal ma sisse põlen.

Viimased kaks koolinädalat oli totaalne põrgu. Ometi suutsin ma pinnal püsida ja enam-vähem kõik vajaliku ära teha, et lubada endale kaks nädalat ringi vedelemist. Pärast viimast kontrolltööd läksin raamatukokku ja võtsin endale kolm juturaamatut! Jajah, enam ei ole lasteraamatud, kohe päris suurte inimeste raamatud on. Vaatamata endiselt üpris suurele vimmale kirjanduse vastu.
Kahe nädalaga 12 kontrolltööd kirjutada on päris põnev. Lõpuks ma enam ei mõelnud ka, mida ma teen. Autopiloot tegi minu eest. Kes mind neil päevadel kohtama juhtus, võis märgata, et totter irve ei olnud kuhugi kadunud. Enamik ajast olin unedefitsiidis, sellepärast. Kui siis pühapäeval ükskord aega sain, magasin kohe mõnuga, vist mingi 18 tundi kokku, kui ma ei eksi. Esmaspäeva hommikul kell 11 äratasid mind jehoovatunnistajad ukse taga, ütlesin neile aitäh, et nad mul tervet päeva ei lasknud maha magada.
Nüüd olen juba nii palju magada saanud, et unenäod on tagasi tulnud. Küll võrdlemisi hirmsad, aga odav meelelahutus sellegipoolest.
Olen hakanud muutuma. Jõulud meeldivad mulle jälle natuke rohkem kui eelmistel aastatel. Seltskonnast tunnen ka tihti puudust, ei taha üksi olla, pole mõtet, (mitte, et mul midagi asjalikku kellelegi öelda oleks). Nõusid lõhun endise innukusega ja millegi pärast just neid nõusid, mis mulle eriti meeldivad. Vanad head inimesed on mind näljasurmast hoidnud vägisi süüa tuues. Uusi häid inimesi ujub pinnale. Väljas on lumi maas ja ma olen lõpuks, pärast kaht kuud Tartut, koduskodus. Kaua ma siin olla kannatan, on hetkel lahtine. Kui enam ei suuda, sõidan Tartu, nüüd juba minu päris koju, tagasi.

Jah, ei loe ma enam Kadrinat päris koduks. No lihtsalt ei ole. Ma ei tea enam, mis köögikapist ma mida leian ja igast kraami ka igaks juhuks süüa ei julge. Ja no üldse, siin on pigem nagu puhkekodu (:D), tuled Tartust närve puhkama ja lillegi ei liiguta, magad poole lõunani, kui mitte kauem. Ja siis lähed ära metsa ja loodad, et kui tagasi tuled, on keegi sooja söögi teinud, vedeled teleka ees, nõusid ei pese, ahju ei küta. Teevalik on küll võrreldes Tartuga veidi nigel ja vahel lausa olematu, aga saab ka muud moodi.

2009-12-12T14:15:00.005+02:00

Õlleklaasi lugu läheb edasi. Eile astusin endale vannis imepisikese killu kanda. Klaasikillud olid pesukausis. Viskasin killud ära, loputasin kausi üle. Vanni ilmselgelt üle ei loputanud. Hooray for me! Kild on täpselt nii pisike, et kätte ei saa, eriti valus pole, aga ilgelt nõme on kõndida.

Ja Age ütles, et talle meeldib lugeda, kuidas mul kõik alati untsu läheb.

Kraanikausi lugu leidis endale ka peaaegu õnneliku lõpu. Käisin san-tehnika poes, ostsin vajalikud jubinad, hakkasin ehitama. Kõik ok, aga no mina küll ei suutnud 4 cm läbimõõduga toru otsa suruda 3,2cm läbimõõduga kummitihendi sisse, lõhkusin ainult mõlemad käed ära ja ajasin terve köögi pvc tolmu täis. Teip päästis päeva.
Kui need torud parandatud said, märkasin, et köögipõrandale tekib aegajalt kusagilt vesi. Selgus, et kui ülevalt korruselt keegi midagi kraanist alla kallab, jookseb see meie köögis läbi. Excellent.
Pole viitsinud kedagi sellest veel teavitada, hoian lihtsalt mopi lähedal.

Üle nelja aasta on jälle natuke jõulutunnet! Aeg vist ikkagi parandab kõik haavad. Kuigi, detsember on alles poolik, eks näis, mis ootab ees. (Endalegi üllatuseks olen ma hetkel optimistlik.)

Loomaaias oli lahtiste uste päev.
Käisime nõnda meie viimases keemia aluste loengus. (Minu optimistlik olemine väljendub ülimalt hästi selles kõrvuni naeratuses nii parem- kui vasakpoolsel pildil.) Ja veel, nad müüsid sellel päeval V46-s piparkooke! Aaah, see oli lihtsalt liiga hea. Elu parim piparkook, paks, pehme ja hästi palju glasuuri. (Selleks ma niimoodi vist irvitasingi terve päeva.)

Ma pole vist seda ka veel maininud, et käin nüüd autokoolis.
Teooriatunnid on lihtsalt liiga toredad, et neist viilida. On küll õhtuti kell 7, kui ma juba laibastunud olen, aga õpetaja on lihtsalt liiga äge. 2 korda nädalas poolteist tundi ülimat nakatavat positiivsust. Kogu aeg on suu kõrvuni ja üritan mitte iga asja peale naerma hakata, (mis ei tule mul üldse hästi välja.) Kahes sõidutunnis olen jõudnud juba ka käia. Kui tavaliselt lastakse kõigepealt platsil autoga sõbraks saada ja siis lastakse linnapeale lahti, siis minuga tehti vastupidi. Kõigepealt näitas mootorit ja tulesid ja särki-värki ja äkki avastas, et ta peaks juba kellelegi teisele tundi andma. Ja siis tuli nädala šokeerivaim lause. "Sõidame alla parklasse." Gaaaah! Mina!? Sõidan!? Segane oled? Aga noh, alla parklasse ma sõitsin. Teises tunnis (samal päeval) ma juba aimasin, et platsile me tegelikult ei jõua. Enda arust sain ma ikkagi päris hästi hakkama, ainult õpetaja kõrval korrutas pidevalt, et ära sõida vastasuunavööndis.

2009-11-30T17:03:00.001+02:00

Hommikul lõhkusin ahelreaktsiooniga lemmiku õlleklaasi ära ja pärastlõunal sittus lind mu peale.
Noh, mis head sellest nüüd välja tuleb!?

Kokanduslik äpardus

2009-11-24T01:00:00.002+02:00

Ma pole ammu nii kõvasti ise enda üle irvitada saanud, kui täna, aga mõnes mõttes on kurb kah.

Kulinaarne katastroof nagu ma olen, püüdsin ennast säästa vaevast ja teha ahjus poepitsat. Kõik ok, mina juba murran noaga sellest kuivanud kettast läbi, kui keegi koputab toauksele. Lähen avama ja ukse taga on kõik mu kolm korterikaaslast ennast üles rivistanud, surmtõsised näod peas, ja pärivad: "Kuule, kas sa ka kärsahaisu tunned? Midagi põleb kusagil vist." Vastan, et ei, ei tunne, suitsu pole näha ka kusagil kui esikus ringi vaatan. Uurivad siis veel, et ega mina midagi pole teinud, kui mulle meenub see veidi söestunud pitsa... Naabrid rahunevad.

Kõige kurvem on seejuures, et mul enda meelest ei läinud midagi üldse nii kõrbema, ainult natukene! Ja sinist suitsu, mis tavaliselt terves köögis ja esikus lae all hõljub, kui mina köögis in action olen, ka polnud. Viimati kui pannkooke tegin, pidin välisukse lahti tegema, sest silmad jooksid nii hullusti vett...

Minu antisöögitegemisoskus on igatahes... nuta või naera. Köögitoimkonda aga ärge mind pange.

Drosoofilarünnak

2009-10-31T19:55:00.002+02:00

Aeg läheb nii aeglaselt. Siuke tunne on, et oleks nagu terve igavik kooliaasta algusest möödunud, aga tegelikult on ikka veel alles oktoober. Ja siis tuleb see neetud november. Praegu peaks olema mingi... mai tea, märtsikuu. Sulavee ja linnulauluga. Aga ei, meil hakkab november.

Olen ebasotsiaalne.

Tulin täna poest ja mõtlesin, et peaks nendest puudest, mis kuuri ei mahtunud, enne lume tulekut jagu saama ja umbes 10 sekundit hiljem hakkab hästi pisikest lund sadama.
Keegi teeb endiselt minuga väga lolli nalja. Ära tee!

Mulle tekkis tuppa mingi hetk äädikakärbseuputus. Põhjuse likvideerisin, aga suminat võis ikka kuulda ja see on juba võigas, kui äädikakärbseid on nii palju, et nende kollektiivset suminat võib kuulda. Ühesõnaga, nad olid igal pool. Absoluutselt igal pool. Proovisin neid tühja meetopsiga meelitada, aga seda oli nende jaoks liiga vähe. Võtsin hoopis kasutusele radikaalsemad meetodid ehk tolmuimeja. Kes juhtus minu aknast eile õhtul või tänase päeva jooksul mööduma, võis aegajalt näha mööda tuba hiilivat tütarlast tolmuimeja toru käes hoidmas nagu relva. Minu arust oli see kohutavalt koomiline, aga ma olen ilmselgelt siin üksinda elades ära keeranud. Kassikarja asemel on mul äädikakärbsed ainult. Praegu on neid alles 10-20 ringis. Ma ootan, kuni nad kuhugi maha potsatavad ja siis lähen ründan jälle tolmuimejaga. Efektiivsus on päris kõrge tegelikult.

Mõistus on endiselt jooksus, aga tuleb välja, et ma suudan ka ilma temata olla peaaegu akadeemiliselt edukas. Lõpuks ometi suutsin ühe kontrolltöö teha ära esimese korraga (seejuures üle 75% seda kontrolltööd sooritanutest kukkus läbi), ego boost.

Tõenäoliselt minust vanaeite kassikarjaga kunagi ei saa, sest ma sureks üksi nälga, sest ma ei suuda otsustada, mida süüa. See on juba tegelikult üsna hale, kuidas ma ei suuda otsustada, mida süüa ja siis leian, et on lihtsam jätta üldse söömata.

Puudega

2009-10-22T02:03:00.002+03:00

Nüüd olen ma puudega. Pole kahtlustki. Kell on kaks öösel, mul on hommikul füüsikas kontrolltöö, ma pole õppimisega kuigi kaugele jõudnud, ma kütan praegu ahju ja kuulan juba teist korda Fred Jüssi "Linnuaabitsa" laserplaati.

Miks, mõistus, sa mu nii halval ajal maha oled jätnud!? TULE KOJU!

2009-10-10T15:34:00.000+03:00

2009-10-06T15:37:00.002+03:00

Kas teie olete kunagi õpetajalt/ õppejõult kontrolltöös saadud punktisumma vähendamist kaubelnud?

Mul on ilmselgelt ikka liiga palju vaba aega.

Oktoober Kitzberg

2009-10-03T23:54:00.002+03:00

Neetud sügis veab tuju nulli. Eriti Karlova ja särki-värki. 2006. aasta lõpp teeb puhta töö.

Kuidagi väga nõme on olla. Magad hommikul kaua, toas on pime. Lähed kooli, avastad, et õues paistab päikene. Loengus kursakaaslasi üles ei leia, sest rahvast on nii palju ja vabu kohti nagunii enam ei ole. Istud üksi kuskil viimases pingis, külmetad. Loengud saavad läbi, lähed koju. Teepeale poodi ei jää - kodus süüa ei ole. Külmetad kodus pimedas toas. Ikka üksi. Süüa ei ole. Kellelegi live'is kurta ei ole. Toas on nii pime, et till on aknalaual hallitama läinud ja sukulendid on heleroheliseks muutunud. Kogu aeg on uni. Ja kõik unenäod on põhimõtteliselt sama teemaga.

Tulin nädalavahetuseks Kadrinasse, et telekat vahtida ja koera näha. Jõuan koju ja esimene uudis, mis edastatakse, on, et telekas ei tööta. Seda, et koer komandeeringus on, sain juba teel koju teada. Feil. Esiteks panin siis teleka töötama (digi-tv - väidetavalt oli siin isegi mingi töömees juba käinud, kes tunnistas, et tema ei oska ka seda tööle panna) ja täna käisin tõin koera ka komandeeringust ära. Homme saab ideeliselt sauna kah. Lootsin, et äkki on keegi kodus, kes päris süüa oskab teha, aga tuli välja, et ta on Pärnus koolitusel. Tasuta toidust elamine muutub juba veits tüütavaks.

Ja mis värk on nädala sees pidude korraldamisega!? Millal ma siis teie arust magan? Ah!?Ärge virisege, et ma olen pidur ja mida veel, kui te ise normaalseid kuupäevi valida ei oska. Neljapäev EI OLE normaalne. Neljapäev on viimane võimalus enne nädalavahetust korralikult välja magada.

Ja veelkord: jõle nõme on olla. Juba tükk aega. Ma ei saa aru, miks ma teen, mida ma teen. Mida ma teen!?

Oeh.

My name is Bond, Covalent Bond.

2009-09-27T13:37:00.002+03:00

What is the most important thing to learn in chemistry? Never lick the spoon. (Järgi proovitud, polnud tõesti hea mõte.)

Why do white bears dissolve in water? Beacause they are polar.

What is a cation afraid of? A dogion.

Linda viilib keemia aluste KT-ks õppimisest.

Schrödingeri kass

2009-09-16T22:34:00.002+03:00

Schrödingeri kass on kvantfüüsika ühe looja sakslase Erwin Schrödingeri mõttekatse. Katses suletakse kass kasti, milles on ampull tsüaankaaliumiga. Kastis on ka radioaktiivne isotoop. Kui üks selle aatomeist laguneb, käivitab lagunemist täheldav andur seadme, mis ampulli purustab ja kassi hukutab. Enne kasti avamist võib öelda, et kass on ühtaegu nii elus kui surnud. Alternatiiv laheneb alles kasti avamisel. Radioaktiivse aatomi lagunemist määravad kvantfüüsika tõenäosuslikud juhuseseadused. Mitte keegi ei saa ette öelda, milline aatom ja millisel hetkel laguneb ja paiskab välja saatusliku osakese. See kujutluspilt oli esitatud, illustreerimaks kvantmehaanilist olekute superpositsiooni.

Horisont 5/2007

Aatom on seal, aga aatomit seal ei ole. Ehk siis proovige ise keemia aluste loengutes käia, kui õppejõud ilmselt ise ka aru ei saa, mida ta sulle seletada üritab. Näitab sulle umbes kolme slaidi pikkust Schrödingeri võrrandit ja kui enamik on juba täiesti meeleheitel, siis mainib, et seda ei pea teadma ja mitte keegi kunagi seda võrrandit sinu käest peast ei küsi.

Aga Schrödingeri kass on lihtsalt äge! (Poleks ma tema kassist varem lugenud, tõenäoliselt ei oleks ma loengus midagi aru saanud.) Ja sellised inimesed õpetavad siis keemia ALUSeid. Tule taevas appi.

Pesupäev

2009-09-13T20:33:00.002+03:00

Lõpetasin natuke aega tagasi köögi koristamise. See võttis mul aega veidi üle kahe tunni, seejuures jätsin ma puutumata nende kappide sisu. Aga nagu selgus, siis pmst keegi seda kööki ei kasuta. Võipaki järgi, mis seal oli, võiks arvata, et keegi tegi seal viimati süüa umbes aastal 2005-2006.
Haarasin lapi ja pudeli Cif'i ning sukeldusin mustusesse. Kõntsakihi alt tuli välja valge kapp ja valge pliit. Pärast poolt tundi nühkimist tundus pliit juba suht OK, nii et selle peal oleks võinud isegi süüa teha. Aga siis tegin ma lahti ahjuukse ja leidsin sealt... dam dam dam sardiinikarbi! lahtise! Suurepärane!
Kokku hävitasin vähemalt kolme ämbliku kodud ja nägin korraks mingit naljakat kakandi moodi loomakest põgenemas minu kurja põrandaharja eest. Põrandat pesema oleks ma pidanud ilmselt rohkem kui kaks korda, aga ma olin siis juba liiga väsinud. Väikese köögi kohta oli see pesuvesi küll liiga must. Ma pole vist Kadrinas terve korteri peale ka nii musta põrandapesuvett näinud. Ja see oli ainult köök! Terve suur koridor on veel... ja vannituba.
Aga köögikraani kasutada ei saa, sest kraanikausi äravooluauk pole toruga ühendatud, näeb läbi põradale. Laest allarippuv juhe koos sokliga osutus töökorras olevaks, aga kui ma sinna pirni keerasin ja siis lülitit vajutasin, mõtlesin küll, et kas nüüd lööb korgid läbi või mitte. Pliidiga täpselt sama moodi, kas käib nüüd pauk või ei. Pauku ei käinud, hoopis pliit läks soojaks.

Vähemalt midagi siin korteris töötab. (Termodünaamika teine seadus näiteks.)

Mullamutiaugus.

2009-09-12T14:55:00.003+03:00

Tody abiga sai suurem kola täna Narva 89-st ära toodud. Kaks tundi pakkisin asju lahti. Enamik on endale juba uue koha leidnud, aga mingi hunnik on ikka põrandal kastides-kottides.
Söönud olen ära 2 õuna, nii et mul on juba päris huvitav olla. Esimesed kogemused köögiga olid koomilised. Läksin kruusi pesema ja äkki hakkab vesi maha solisema, uurin siis asja ja ennäe - kraanikausist näeb läbi põrandale! Esimene õhtu kui me Todyga siia tavaari tulime tooma, tutvusime esiku lambiga, mis vahel põleb ja vahel ei põle.
Vähemalt on elu huvitav.
Tuba on neetult külm ja veits niiske kah. Peab ahjukütmise uuesti ära õppima. Või siis jälle 5 tekki kasutusele võtma:D Tundub, et läks asja ette, et ma terve suve endale paksu villast kampsunit kudusin.
Ahjaa, ja kui mul Narvas oli võrdlemise hea vaade neljandalt korruselt Ülejõe puumajadele, siis nüüd mul enam ei olegi vaadet. Vot nii on lood. Ärkasin üks hommik üles, mõtlesin, et mis ma sinna välja ikka ronin, kole ilm on nagunii, sest tuba on nõnda pime. Tõmbab Linda siis kardinad eest ja avastab, et õues paistab päike! Veits hale feil. See-eest pole ma ammu nii hästi maganud.

Aga nüüd ma lähen õue sooja ja sööta hankima.

2009-09-06T12:19:00.002+03:00

Praegu pole ma oma toa koristamisega kirjutuslaua lugematutest sahtlitest (12) kaugemale jõudnud, aga hämmastavaid avastusi on see-eest küllaga. Näiteks leidsin ma siit Rahva Raamatu kinkekaardi, Eesti Kontserdi kinkekaardi, tasuta Äripäeva tellimuse üheks kuuks, 4 rulli teipi, hunniku kruvisid, floppy-lugeja, kasutamata A5 ümbriku, 2 Cosmopolitani, Viiralti järjehoidja, tilli- ja rediseseemneid ning Windows XP plaadi.

Pean kastivargile minema.

Tähe lend

2009-09-05T21:09:00.002+03:00

Asjad juhtuvad.
Nüüd juhtus nii, et mina klopin ühikatolmu oma seitsmest tekist välja ja kolistan tagasi Karlovasse. Kunagi kutsun soolaleivale kah. Siis kui kolimine lõpeb, hiljemalt 7. oktoobril lõpeb.
Kuidagi väga spontaanne kolimine on. Kõik loksub ise paika.

Ja see äge kõlavöö on maha müüdud Ohpuule.

Kiraalne

2009-09-02T07:54:00.004+03:00

Tasakaalustamaks hetkel veel ainult teoreetilist keemiat, olen vahepeal valmis nikerdanud kaks nikerdist. See alumine traadist nikerdis läks mulle maksma ohtralt auke ja haavu sõrmedes, aga entusiasm pole kuhugi kadunud. Vastupidi, tahan veel ja paremini! Kõlavöö oli proovilepanek, panin proovile ära. On 3 meetrit pikk ja keskmiselt 3.5 cm lai. Kõlavööd on võimalik ära ärida. Tahaks saada umb 600 raha. Olen vaene tudeng.

2009-08-25T20:56:00.002+03:00

Tõenäoliselt tuleb mul see aasta kuidagi väga paljaste varvastega külm sügis ja talv, sest mingis napakas koristamismaanias viskasin ma minema kõik sokid, millel kasvõi tillukenegi augupoeg sees oli. Ja et ma ümber mõelda ei saaks, viisin ma prügi ka juba välja. (Mõned teist on kindlasti täheldanud, et enamikes mu sokkides on augud sees, sukapükstest rääkimata...)
Prügikonteinerist vaatas silma pisikene tumedate silmadega hiireke. Oleksin talle peaaegu prügikotiga pihta visanud, aga viimasel hetkel sain pidama.

Btw, mul on uus veekann (H). Teejoodik back in action. Pidin pool linna läbi marssima enne kui leidsin poe, kus üldse müüdi veekanne. Viiest poest kolmel oli olnud masu, ühes ei müüdud ja viimases oli soodukas.

Mulle tundub, nagu ma kirjutan siia juba liiga tihti. Jälle.
Nägin oma tulevast tunniplaani. Mu saatus on liiga kurb.

Antiloopima

2009-08-23T17:55:00.003+03:00

Käisime Todyga Soomaal. Teekond kujunes huvitavalt. Saime käidud kanuumatkal ja suitsusaunas. Minu käes on endiselt vettekukkumise rekord - 4 korda. (Juunikuisel kummipaadimatkal käisin mina ainsana vette.) Vesi oli külm. Kui ma arvasin, et mul pärast Mytot palju sinikaid oli, siis nüüd on mul neid 2 korda nii palju. Lisaks on mu vasak käsi kuidagi vormist väljas ja üks sõrm mädaneb. Ju siis selle jõe vesi polnudki nii puhas after all. Üks leedukas oli ka selles kuut Y kromosoomi omavas seltskonnas, kellele õhtuhämaruses eesti keelt sai õpetatud. Näiteks sõnad täht ja Jüriöö Ülestõus. Järgmine päev möödus suhteliselt uimaselt. Koduteel kuulasime Claire's Birthday Venust 2 korda otsast lõpuni ja ulgusime kaasa. Tegin põlve otsas vorstisaiu vorstist, mille lõikamiseks oleks kindlasti pangakaardist ka piisanud ja konsumeerisin suhkrut ilgelt magusa sefiiri näol. Ahjaa, ja naljakalt palju vett mahtus sisse ära. Välja ei tulnud. Tahtsime minna Võrtsu ujuma, aga Tody sõitis järvest mööd. Nagu mis mõttes!? Eniveis. Kamm keeldus juustest läbi tulemast, nii kui sa selle karvadele lähedale panid, oli see seal kinni. Nagu takunöör oleks peas olnud. Ja üldse, kuidagi suitsugala oli olla.

Nüüd ma vedelen lihtsalt kodus ja tegelen söögitegemise õppimisega. Eile tegin näiteks maksakastet, mis tuli täitsa söödav välja ja vahelduse mõttes polnudki seal eriti palju soola. Täna hommikul tegin šokolaadi-banaani-hapukoorekoogi. Terve suure plaadikoogi. Ja söön üksinda ära! sest kook on hea ja tuju on sitt. Kaloripomm missugune. Tahaks head teed, aga veekann on perses ja uue jaoks raha ei ole. Kogu aeg köögis pliidil vett keetmas käia lihtsalt ei viitsi või nii.

Kolin talvel ühikast ära. Tahan Karlovasse tagasi. Siiamaani ma mõnikord hommikuti, enne kui silmad lahti teen, arvan, et olen Õnne tänavas. Praegu tagasi vaadates tundub, et ma olin Õnne tänavas õnnelikum kui praegu siin, kuigi mu terve mõistus väidakse mulle hoopis midagi muud. Ma tahan oma kööki, kus enda järelt koristatakse, ja oma vannituba, kus üksinda vett raisata, ja oma peldikut, kus ei pea ust lukustama ja mida mingid jobud täis ei lase. Ja ma tahan päeva- ja õhtupäikest oma tuppa, mitte hommikust. Ja ei taha iga hommik päästeteenistuse sireene kuulata ja ei taha, et mingi jobu mees maja taga oma okstepõletamissuitsuga mu värske õhu ära saastab (ükskord ma teda veel teekruusiga viskan). See ei ole siin väike puust linn. Karlova on. Karlova tänavad ja džungel on mul kõik meeles, selle kodu ümbrus on pea et täiesti võõras, kui tee kooli, poodi ja Piibe maanteele välja arvata. (Kadri, Lootuse tänava kriiksuvat aiaväravat mäletad? ja kõnniteeplaadid ei klappinud üldse sammupikkusega.)
Njah. Ühesõnaga. Kui kellelgi on pakkuda päikese poole akendega kööktuba või ühetoalist või tuba ahjuküttega korterist Karlovas, siis kui hind pole killer, võib minuga arvestada. Võin ära kolida ka varem, kui uuel aastal, kui pakkumine on hea. Kui keegi tahab ka kuhugi ära kolida, võime koopereeruda.

2009-08-18T22:11:00.002+03:00

Tegelikult ei tea ma ikka mitte sittagi.

Astusin oma peegli kogematta puruks. Teagi, kas mind ootab nüüd 7 aastat õnnetut armastust (mis poleks eriline suur muutus ega midagi) või õnneliku armastust (loota ju võib).

Igavene masekas on jälle tagasi ja tegelikult pole mul midagi asjalikku öelda.

Mütoga selleks aastaks jokk.

2009-08-17T12:16:00.002+03:00

Narririided ära pessu ja kappi, et järgmine aasta jälle neli päeva lolli mängida.
Minu aastane suhtlemisvajadus on kolme kõlavöö töötoaga rahuldatud. Ma ei viitsi enam rääkida. Süüa ka väga ei viitsi, sest see nõuab suu liigutamist.
Leidsin uusi häid inimesi ja vanu uusi häid inimesi.
Sepikojas vedelemine tundub endiselt kõige mõttekama tegevusena. Järgmine aasta peaks repertuaari vahetama ja nõelumise asemel midagi muud tegema. Ei viitsi enam.
Saun oli seekord kuidagi hoopis teistsugune kui eelmine aasta, aga seeeest õnnestus mul sölli ronides trepiastmete vahele kinni jääda ning nüüd on mul jalal neli muhku, hulk sinikaid (üks on tumeroheline ja üks lilla ja 3 sinist) ja palju pisikesi verevalumeid. Tehke järgi. Mõnusalt valus on neid surkida. Peaaegu nagu lihasvalu, aga lihasvalu on veel parem.
Külmetada sai augusti kuu kohta üllatavalt palju, jüriöö oli ka vist soojem.
Kodutee oli lihtsam, kui ma arvasin. Ei pidanudki kondiauruga Jõgevale lendama.
Jäin prillid ees magama. Nina valutab.
Mõtlesin, et teen väikse uinaku, no nii poolteist tundi, et siis lähen otsin kusagilt päris sööki, mida ära hävitada. Aga juhtus nii, et ärkasin 14 tundi hiljem üles ja kõht oli ikka tühi. Naljakad unenäod olid küll. Nägin oma tuba Kadrinas, ainult et sellel oli üks sein diagonaalis, nagu mõnedel Karlova majadel. Ja selles toas elas hoopis Elis, kes kunagi ammu-ammu seal tõesti ka elas. Veel oli seal minu musta-valge triibuline seelik, mis mingil hetkel muutus triibuliseks savikausiks, kus sees oli rosinatega kissell. Kuidagi oli asjasse seotud naiste ajakirjade igasugused testid.

Minu liitrist kuivatatud mustikatest on alles jäänud ainult umbes 1 detsiliiter.

Üldse ei viitsi midagi teha, aga ometi peab. Tahaks hoopis veel magada-magada-magada. Aga selle asemel lähen ma nüüd poodi, et saada päris sööta, mis maitseb päris sööda moodi, mitte nagu need kummalised söödad, mida meile Mütol sisse söödeti.

Pidi on naljaks sõna. See nagu polekski omaette sõna.

Melanhoolselt

2009-08-08T22:23:00.002+03:00

Neetud suvi.
Kõige mõttetum suvi vist üldse. Vähemalt praegu ma ühtegi hullemat välja ei suuda mõelda, ühtegi veel vaesemat suve ka mitte. Aja raiskamine. Ma võiks vist isegi mõnda ajaloo tundi minna.
Vähemalt sai Tätte kontserdil käidud. Oli hea. Mida oligi karta. Vahelduse mõttes on mul nüüd uus plaat mida otsast lõpuni ja lõpust otsani kedrata.
"Tule võta mu aega, sest aega mul on. Tule vaatame taeva, seal midagi on. Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on. Tõesti, aega mul sinu jaoks on." Neeetult hea kraam.

Te ka kuulsite, kuidas kalad eile hommikul kõhud kõveras naersid, kui ma teel järve äärde kodumetsa ära eksisin ja kohale jõudes paduvihma kätte jäin, kuigi minekule asudes oli taevas täiesti sinine?
Ja tagasi kodus avastasin, et olin kampsuni pahupidi ja tagurpidi selga pannud. Teel mõtlesin, et kuidas küll nii palju lõngaotsi on üle öö välja tulnud. Lisaks läks eelmisel päeval üpriski lõplikult katki mu vana (u. 35 aastat) ja truu seljakott, nii et pidin ema oma laenama. Mis oli punast värvi. Kui hea kaitsevärv on punane sinu arust!? Minu arust mitte eriti. Hull mõte oli üleni rohelises metsa ronida.

Ostsin viimase raha eest villast kangast, et seda värvida ja saada endale äge sinepikollane vaipseelik. Panin siis kanga värviga koos potti. Võtsin välja. Vihastasin ennast seaks.
Varem olin samas potis värvinud rohelist kangast ja ülla-ülla - see osa kangast, mis oli vastu poti seina oli roheline. Nii et nüüd on mul veidi alla 2 meetri sinepikollase-roheliselaigulist kangast. Pettumus missugune.

Oleks võinud laulupeo asemel folgile minna... Nendest kuulajatest keda AK näitas, oli imelikult palju mu tuttavad. Pets ja Dani tulevad praegu veel meelde. Aga neid oli kõvasti rohkem.

Seljakotist on ikka kahju küll. Esiteks pole mul raha, et uut osta. Teiseks olen ma endale uut kotti otsinud juba kaks (või veel rohkem?) aastat, aga ma olen nii vastikult kriitiline ja valiv, et ma pole midagi sobivat leidnud. Mõni üksik on olnud, aga need on nii kallid, et siis ma sureks küll vist päriselt nälga ära.

Ära tüütab see vaene elu.

Täitsa sassis on jälle.

2009-08-04T10:29:00.002+03:00

Hei, teie!
Lõpetage pärimine, keemikuks hakkan. Jah, mina olen ka üllatunud. Ei, ma ei tea, miks ma keemikuks hakkan.

Summ

2009-05-28T00:28:00.003+03:00

Kahe aasta jooksul, mis ma nüüd N89-s elanud olen, olen täheldanud, et mesimummud on siin natuke totakad. Nad suudavad sisse lennata ka kõige pisemast aknapraost, aga välja nad ei lähe. Kui nad juba kardina tagant ära tuppa on tulnud, siis omal jõul nad siit ei lahku, sest millegipärast ei suuda nad alla poole lennata, et kardi taha tagasi pääseda. Mina neid köögirätikuga taga ajama ei hakka, nagu mu ema, või klaasi ma neid ka ei püüa, sest ma ei julge neile nii lähedale minna. Ükskord kui ma õhtul mesilase (ja tõesti, mesilased, mitte herilased!) toast leidsin, jätsin akna pärani lahti ja lasin ise jalga. Hiljem naastes oli toas vaikus.
Ja ükskord suvel öösel kuulen läbi une suminat. Keegi on kardina sees. Aga aken oli kinni juba õhtust saati, ei tea, mis ta luuras siis seal. Igatahes toppisin mina ta kardinaga koos aknast välja, lõin akna kinni. Hommikuks oli ta kardinasse hinge heitnud (arvatavasti küll prussakamürgi pärast).
Sellepärast on mul nüüd relv, millega napakaid putukaid kinni nabida. Vars ja rõngas tulid Jyskist 7,90 krooniga. Neoonoranži alamõõdulise võrgu vahetasin tülli vastu välja, ehk +0,50 krooni veel. Mõnuuuus...

Lootusetu loodus. Suvi võib alata!

Aare

2009-05-04T14:23:00.000+03:00

Leidsin siukse jupi august, kuhu matsin Krista. Mõista-mõista, mis see on!

Nats

2009-04-29T15:45:00.003+03:00

Minu sügisene proovikirjand, mida Pluum kuidagi hinnata ei osanud.

Teagi kohe, mis ma nüüd siis olen, küünik, nats, prohvet või vaimuhaige... Ökoterrorist äkki hoopis...

Komeet

2009-04-12T00:10:00.002+03:00

Nüüd ma tean.
Käisin eile (reedel) Loobu jõe Kadrina paisu ääres kondamas ja kui kodupoole minema hakkasin, siis ma teadsingi.
Tegelikult olin ma juba tükk aega tagasi selle välja öelnud, aga siis ma ei teadnud, et see ongi vastus. Vist peab Matile aitäh ütlema, et ta mulle mu sõnu mõned korrad meelde on tuletanud.

2009-03-27T15:42:00.002+02:00

Appi ma enam ei jõua. Minu viitsimine ja tahtmine ja motivatsioon on kõik otsas.
Ei taha nädalavahetusi ega vaheaegu ega üldse vaba aega. Ma ei oska sellega midagi peale hakata, sest nii palju oleks veel teha, aga enam ei jaksa. Niisama tühja passida ka ei saa, südametunnistus ei lase.

2009-03-22T16:41:00.002+02:00

Vaheaeg saab täna otsa, aga tegelikult on selline tunne, nagu poleks ta alanudki veel.
Ökonädal sai läbi, läks täitsa hästi teiste arust. Minu arust oleks paremini ka saanud.
Keemia vabariiklik läks kohutavamini kui kunagi varem.
Bioloogia on veel tulemata ja keemia viktoriin kah. Siis on peaaegu lebo isegi. Kirjanduse mapiga sain vaheaja jooksul peaaegu ühele poole, täna suutsin isegi kirjandi valmis kirjutada, mis polegi vist isegi täielik saast. Eks näis.
Teisipäeval peaks ajaloo suuline järelarvestus olema, aga samal päeval on ka kunsti KT ja järelvastamine, nii et ma pole veel otsustanud, kas ma järelarvestust äkki veel edasi ei lükka. Et kui juba siis juba korralikult. Once and for all.
Kaotasin õpilaspileti ja ISIC kaardi vaheaja alguses ära, nii et ma ei saanud rongiga koju minna, sest muidu oleks sitaks pidanud plekkima. Täna teatas keegi, et need on tema käes. Kena.
Üldiselt on mul totaalselt kopp ees. Aga karjääri ei kaeva. Ei teagi, kuhu teda kaevata.

Vähemalt teekannu ma omale sain. Kaheksa poodi käisin enne läbi ja ikka sain sellest viimasest mis oli umbes nii et ' no igaks juhuks vaatan sinna kah, raudselt pole, aga siis on süda rahul' aga oli! Maximas oli.

Tahaks vaheaega ja ära metsa ilma mingite lollakate kohustusteta, mis kodus ees ootavad.

Ökonädal on.

2009-03-04T20:56:00.002+02:00

Ma tahan uut teekannu. Vana läks katki, sest mul on raudne haare.

Ökonädal läheb hästi. Vist. Igatahes olen ma praeguseks juba piisavalt paanitsenud, et kõik hakkaks jube naljakas tunduma. Näiteks itsitasin ma täna kodus terve hommiku (koolis ka veidi). Ja täna on alles kolmapäev! Aga tervisliku joogi valmistamise võistlusel oli isegi Ojaveer kohal ning kuuest võistkonnast 3 olid õpetajate omad.
Lisaks on mõningatele teistele õpetajatele pärale jõudnud, et nende õppeained pole minu jaoks just prioriteet. Positiivne.

Ma ei ole humm, eksju. Ma olen lihtsalt peast söögisooda (NaHCO3).

Tegelikult selle postituse peamine mõte oli see, et ma tahan uut teekannu, sest mul on kõrini mingite lebradega tee joomisest.

Keemia on elu.

2009-01-22T19:20:00.004+02:00

Ei, mul ei lähe enam nii halvasti:D
Ülesmäge hakkas tagasi minema kooli tulekuga, kui ma probleemid lihtsalt tööga ära uputasin. Mõistus tuli koju, et tuleb töötama hakata siis, kui ma Viie kooli kohtumisel keemias kohutavalt kehva koha sain, ikka väga kohutavalt. Veel masendavam, et need olid 10. klassi tasemel ülesanded, millega ma alt läksin. Enam nii ei tohi.
Näiteks olen ma juba veidi üle nädala väga süvitsi (minu mõistes) õppinud füüsikalist keemiat, ja mis asja juures kõige hämmastavam, ma saan lõpuks ometi aru! See on lihtsalt nii äge, kuidas ma lõpuks sellest asjast aru saan. Ja kui ülesanded veel õigesti lahenevad on rõõm veel suurem. Ja tahan veel ja veel ja veel ja veel. Millegi muu jaoks enam aega ei olegi. Kõik vabad hetked lähevad keemia alla.

Rohelistes olen ka aktivist, energiasäästliku kooli võistlusega liitusime näiteks. Ja ERLi rohelise toote kampaania vabatahtlikuks läksin kah.
Ja bioloogia linnavoor läks vist hästi (teised ütlevad, et on hästi, mina pole rahul.)
Keegi mind tööle ei taha võtta, aga pole vist väga hullu. (Vähemalt hetkel, kui ma pigem positiivselt meelestatud olen:D)

A kui nüüd ükskord töörügamisele (loe: keemia maniakaalsele õppimisele) lõpp tuleb, siis olen augus tagasi ja kammajjaa algab otsast pihta. Aga ma mõtlen sellele siis, kui ma jälle augus olen. Eksju. Seni võib ju vähemalt enesega rahul olla vahelduse mõttes. Pealegi on mul alati olemas keemia. Ja kui füüsikalise keemia selgeks olen saanud, siis on alati orgaaniline keemia, mida ma veel vähem oskan. Ja orgaanilist keemiat on lisaks ka rohkem!

Aga nüüd ma lähen hakkan keemiat õppima! pH ja puhverlahused ja tiitrimine on kavas.

Kuidas mul läheb?

2008-12-15T14:09:00.004+02:00

Ise küsin, ise vastan.
Kehvasti läheb. Juba kolmandat nädalat olen haiglane. Lisaks põletikule kurgus on mul ka silmad nüüd haiged.
Täna õnnestus mul sisse magada, nii et ma ei jõudnud kahele arvestusele (kokku 7 tundi üle aja), kahjuks jõudsin aga keka vastamisse. Mate õpetaja naeris mu üle, et mul õnnestus nii õnnetult sisse magada, aga lubas mul homme koos üheteistkümnendikega teise õpetaja järelvalve all arvestuse ikka ära teha. Palju nutusem on ühiskonnaga. Tegelikult oli meie klassil arvestus reedel, aga ma ei saanud reedel minna, pidin täna kahteistkümnendike reaalidega koos olema. Õpetaja polnud just kõige õnnelikum, kui ta sellega nõustus. Täiesti perses olen omadega. Äkki ma peaks edaspidi Ristikivi vältima hakkama, nii profülaktika mõttes...
Hinnetelehelt on ilusti näha, et mul ühtegi viit vist lõputunnistusele ei tule.
Keemia nõuab pühendumist ja aega, mida ei ole. Bioloogiaga on veel kiirem, see tuleb kohe pärast vaheaega.
Endiselt elab toas 410 üks paras notsu, kes ei pese nõusid ega viitsi ennast kasida.
Kõige selle jama hulgas on vähemalt üks hea sündmus - Lastekaitse Liit on mulle stippi andnud. Täna poes küsisin kontojääki, karp vajus lahti kui summat kuulsin. See tähendab jeeei, ma saan süüa!!!

2008-12-08T03:27:00.002+02:00

A: Mis su lemmikvärv on?
B: Ma ei eelista ühte lainepikkust teisele.

Ühe ööga terve füüsika õpik minu pähe peab mahtuma. Alla poole on veel jäänud. Küll ma olen ikka tubli!

The catlady

2008-12-06T22:38:00.002+02:00

Kui keemia on see, mis haiseb, ja katsed need, mis välja ei tule, siis motivatsioon on see, mida lihtsalt pole.

Minust saab tulevikus 'the crazy catlady'. Soodumus on olemas. Koristada ei viitsi, nõude pesemine on must must huumor, vingub vahet pidamata (väikeste eranditega), süüa ei oska absoluutselt teha (iga päevaga läheb tulemus järjest hullemaks), eneseaustus puudub peaaegu täiesti, istub toas ja nõelub sokke. Ja kassid on lihtsalt suurepärased, kui ma õigesti mäletan, siis toakassid vist magasid 23 tundi päevas, 50 minutit pesid ennast ja 10 sõid. Tahaks ka. Magada. Nädal aega järjest iga päev 14 tundi und ja ikka on vähe!

Oh jah. Vähemalt keemia pole mind veel maha jätnud. Ja ega ma muud ju teha ei oskagi. Kuigi, kui nüüd mõelda, siis ei oska ma enam keemiat kah.
Sitt lugu, Obama.

TEIP!

2008-12-01T21:27:00.003+02:00

Ära tegime! http://www.terviseinfo.ee/web/?id=2638
Esimesed kohad saavad auhinnaks ülivinge ekstreemse kogemuse metsas. Mida iganes see ka ei tähendaks.

See nädal olen kodus lebos ja mõtlen kohustuslikus korras ilusatest asjadest ja kohustuslikus korras ei tee tööd, ükskõik kas füüsilist või vaimset. Muidu läheb veel hullemaks, kui juba on.
Ehk siis nõelun sokki, õmblen kleiti, teen kõlapaela ja kui aega ikka veel üle on, närin kohustusliku kirjanduse võlast läbi.

Ühtlasi võib mind külla kutsuda. Asula ei loe.

Tee ja leiva poliitika.

2008-11-28T17:54:00.002+02:00

Kui ma viis kilo maha võtaks, oleksin endaga palju rohkem rahul. Ei, ma ei väida, et ma paks olen, ma väidan, et ma tunnen ennast paksuna. Otsus langetati 24. novembril, et jõuludeks on 3 kilo maas. Siis on uue aastani aega 1 kilo juurde võtta, et veebruari alguseks uuesti 3 kilo alla võtta. Eks näis, kui hästi ma plaani täita suuda.
Hetkel olen olnud kaks päeva tee ja leiva peal. Kusjuures lihtsalt selle pärast, et mul pole hommikuti kõht tühi/ aega olnud. Koolis lõunal 2 viilu leiba + tee ja õhtul veel 2 viilu ja sitaks teed. Ok, mõned Tõmmud on ka läinud, aga ärge arvekegi, et ma Tõmmudest loobuks!

Üleöö olen hankinud endale sügelevad täpid igal poole ja kurguvalu. Haigeksjäämise idee hakkab ilmet võtma, äkki järgmine nädal õnnestubki kodus vedeleda. (Täpid on tõenäoliselt/ tavaliselt närvipingest.) Pmst on palavik ka täitsa olemas: 37.0, aga siiski!

Kolmapäeval käisin kurguarsti juures, kelle eesnimi oli ka Linda :) See on vist siiamaani kiireim arsti juures käimine. Ootama pidin ainult registratuuris, edasi jõudsin korraks maha istuda, kui keegi mult paberid näpuvahelt haaras, minema jooksis ja siis mind juba sisse kutsuti. ~5 minutit hiljem olin jälle väljas. Saan 09.02.2009 mandliopile :)

Eilne päev oli nostalgia igas mõttes. Täpselt kahe aasta taguses mõttes ja üldiselt kahe aasta taguses mõttes. Viimasel ajal on kole väheks jäänud päevi, kui ma öösel vaevu-vaevu kolm tundi magada saan ja ometi pean koolis kaua-kaua olema. Täpsemini, valikaine ajal kannatasin suure une käes (kolm korda jäin magama) bio olümpiaadikursusel, kus Mark pühendas meid taimeanatoomiasse ja pärast seda veel kella viieni keemia olümpiaadikursusel, millest ma enam mitte midagi ei mäleta. Jõudsin koju, viskasin korra pikali ja sinna ma jäin. Kuni hommik kätte jõudis, 12 tundi und.

Klassikaline mina jätab kõik asjad viimasele minutile, sest ta lihtsalt ei viitsi. (Ja kui tähtaegu poleks, ei teeks ta vist üleüldse mitte midagi.) Eile võtsin raamatukogust Tohvri "Üldise biokeemia", et teha ära keemia viktoriini ülesanded, mille tähtaeg on esmaspäeval. Teema: vitamiin B. Ja enam ei suuda raamatut käest panna. Peaks nagu asja uurima, aga kõik muu ja kõrvaline, ehk ainult veidi seostuv, tuleb ka kindlasti läbi lugeda.

Esmaspäeval selgub ühtlasi, kas Ökonädal 2009 saab rahastuse TAIst või mitte. Lastekaitse Liit igatahes mulle söögiraha ei andnud, nii et ärge süüdistage mind, kui ma söömata olen, vaid neid, kes lapsi kaitsevad (töenäoliselt haiglasliku ülekaalulisuse eest, eksole.)

Nädalavahetusel olin Triinu juures kuskil Harjumaal (vist) ja õpetasin Triinule ja Itile kõlapaela tegemist. Reede õhtul sai sauna ka. Laupäeva õhtu olin Tallinnas Mati juures varjul, pühapäeval hakkasin kodupoole rändama. Et ilm oli sitt, oli troll sunnitud marsruuti muutma ja nii ma kohtasingi munitsipaalpolitseid, kellele ei meeldinud, et mul piletit ei ole. Nii et ma olen see kuu eriti vaene. (Nad ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna igast suunast lendavat tahket vett! Inimesed need loomad küll ei ole.) Et ma juba nagunii Balta lähedal olin, leidsin, et targem on vist siiski rongiga minna. Algselt oli sihtpunkt Tartu, aga kenjaalne idee tegi sellest Kadrina. Mõeldud-tehtud. Btw, Tapal ulus siuke tuul ja lumi lendas nii, et näha võis max 20 meetri kaugusele ja mina hääletasin koju! Keskmine kiirus oli 40km/h ja Kadrina ring oli nõnda täis tuisanud, et Rakverre minejad pidi läbi Kadrina sõitma. Kõik see tähendas, et ma istusin mõnusasti Kadrinas lumevangis esmaspäeval. Kooli sain teisipäeva keskpäevast.

Aga nüid... pöördun tagasi oma elu juurde. Keemia on elu!

... ja panen uue tee hakkama.

Kaitske inimest!

2008-11-21T06:03:00.003+02:00

Tapke nad maha. Mõne erineva pandeemiaga, näiteks.

Inimkonna probleemid said alguse pöidlast.

Typisk jag!

2008-11-20T20:20:00.002+02:00

Natuke kurvaks teeb, et ma ilmast tegelikult nii sõltuv olen. Vahelduseks on elu ilus. Seniks, kuni lumi jälle läheb.

Olin täna töövari Botaanikaaias. Taimeökoloogile. Mind üritati kohe samblike poole peale üle meelitada. Mmmmönus. Hakka või tõesti ise ka teadust tegema. Hästi muhe rahvas.
Õiget kohta ma otselooomulikult iseseisvalt üles leida ei suutnud :P

Kontrolltööd jms läheb endiselt sama edukalt persse. Erilist tähelepanu vajab ajaloo KT 4,5 punkti! mis kindlustas mulle ilusa priske tagurpidi viie. Ainsana on vist ühiskonna töö veel hästi läinud.

Jätkusuutlik dekadents

2008-11-16T18:59:00.003+02:00

Imestusväärne, kuidas kõik saab ikka nii mäest alla veereda. Mingi osa selles on kahe aasta tagusel sügisel. Tegelikult vist isegi päris suur osa. Kes teab, see teab. Aastaaeg paratamatult meenutab. Kusjuures, mul on enamus neist sündmustest kuupäevaliselt meeles.
Samamoodi veel kuu-poolteist ja mind võib jälle maha kanda nii aastaks vähemalt.

monday-night-drunkards

2008-11-11T19:13:00.002+02:00

Puhastasime Todyga eile õhtul korralikult optilist peatelge. Hommik saabus dilemmaga: kool või mitte kool? Mõtlesin: kool. Sest kodus ma olekski virelema jäänud. Ja koolis sain aru, et oligi õige valik. Päeva lõpuks hakkas inimese tunne tagasi tulema. Kekas tegin enneolematult kiiresti kõhulihaseid (minu jaoks), mis suurendas minu usku pohmakasse. "Väike" möödapanek oli küll sellega, et ma arvasin, et täna on inka järelarvestus ja õppisin terve päeva sõnu ja siis tuli välja, et see on hoopis järgmine teisipäev. Ma oleks võinud tunnis õigete asjadega tegeleda, ei peaks järgi õppima.

Nädalavahetus oli vastuoluline. Laupäev oli totaalne feil. Ma vist ei taha teadagi, kui suur feil see keemia lahtine siis lõpuks oli (6-st ülesandest 2 jätsin üldse tegema, ülejäänuid oskasin heal juhul poolepeale). Laupäeva õhtu ja pühapäev olid meeldivad. Laupäeval sai sauna ja jääs tiiki ja majas polnud elektrit!

Lähinädalatel peaks selguma, kas mu ülejäänud kooliaasta jätkub sama näljasena või on oodata helgemaid aegu. Hoidke pöialt.

Maailm vihkab mind. Endiselt.
Täna vist pesen nõud ära. Mati motiveeris mind.

2008-11-03T16:37:00.002+02:00

Leidsin just, et ma samastan ennast Pipiga. Keelan, käsen, poon ja lasen iseend. Praegu näiteks sunnin ennast ära sööma hommikusi pudrujääke. Üldse ei meeldi, aga ikka pean, muidu krabipulki ei võta. Aga huvitav, kas Pipi ka rääkis iseendaga...

2008-10-23T21:14:00.002+03:00

Eile ma tahtsin tegelikult halada sellest, et meie elu siin ilmas tehakse ikka põrguks küll. Nad kruvisid kõik, absoluutselt k õ i k ühika rõdud kinni! Okej, ma tegelikult saan aru küll, et need otsmised rõdud on ikka näruses olukorras ja tõepoolest ohtlikud (piirded räbi roostetanud ja põrand paistab vahel läbi), aga need rõdud, mis trepimademetel on, on ju päris heas seisus võrreldes teistega. Ja raha neil nende remontimiseks lähitulevikus ei paista olevat, arvestades et me täna just saime endale 3 uut (uut, mitte uut kasutatud!) pesumasinat, sest kõik eelmised surid regulaarselt kord kuus ja olid enamasti remondis, kui sa pesu tahtsid pesta. Üür on juba praegi kirves, ei tea mis ta veel siis on, kui õues külmaks ka läheb...

Õnneks tuleb homme kannatustele nädalaks ajaks lõpp nimega vaheaeg. Metsa lähen.

2008-10-22T23:28:00.002+03:00

Totaalselt persekukkunud päev.
Hommikul uhasin pudru sisse hajameelsusest suhkru asemel soola, mingi osa õnnestus välja noppida.
Õhtul soolasin tangud üle, soolasin peki ka üle. Keeksi lasin kõrbema, nii et terve koridor oli kärsakat täis.
Näpud on muutunud nisadeks ega pea enam taldrikut ega nuga-kahvlit kinni.
Ainus hea on, et nõud sai lõpuks ometi pestud.

Ja filosoofiat ei jaksa ka enam õppida.

Täitsin mingit ankeeti, mis analüüsis minu motiveeritust, millest tuli välja, et ma olen kas väga hästi motiveeritud või pole üldse motiveeritud, keskmine variant ei eksisteerinud. Enamasti väitsid nad, et ma olen ikkagi vähe motiveeritud, mis polnud üldse motiveeriv. Sellega koos oli teine ankeeti, mis analüüsis minu õppimismeetodite tõhusust, millest tuli välja, et ma ei tohiks niimoodi üldse häid hindeid saada ja ma peaks ruttu-ruttu oma suhtumist muutma hakkama. Thanks mates!

2008-10-16T00:12:00.002+03:00

Lühidalt kokku võttes tuleb nüüd üks klassikaline halamine, nii et võib täitsa vabalt lugemata jätta.

Sain täna lõpuks raamatu, mis 370lk ja peab homseks läbi loetud olema, ja mitte lihtsalt läbi loetud, vaid ka kirjalik töö selle kohta valmis. Või muidu arvestusele ei lasta. Ok, see selleks, kohustuslikku kirjandust pole ma kunagi armastanud. Bioloogia arvestus tundus et läks aia taha. Alustasin hommikul vara õppimisega, kõike korrata ikkagi ei jõudnud, just eriti neid kohti, mis varemgi puudulikuks jäid. Ehk ühesõnaga ei õpi ma neid vist kunagi ära, kui sama moodi jätkan. Biole otsa tuli keemia. Kes, krt, õpiks arvestuste nädalal keemias midagi uut!? Tunni lõpuni on jäänud 2 minutit, Paabo naeratab kuratlikult ja kinnitab meile, et mõned ülesanded jõuame kindlasti veel teha. Lisaks sain ma keemia kt 3, mis tõestab väga hästi fakti, et ma _ei_ oska orgaanilist keemiat, väitke mulle mida tahate. Ma lihtsalt ei saa sellest aru, tee või tina. Ma muidugi loodan, et eksamiks saan ma sellest rohkem aru kui nüüd, aga isegi selles ei või kindel olla.
Füüsika tööde hinded sain kah teada. Esimene 4, teine 2+. Mõnitamine missugune. Vähemasti on nüüd teada kumba tööd reedel järgi vastata saab.
Kekas jooksime 2,1km aja peale. Pärast kõiki minu ponnistusi suvi läbi enda füüsist arendada jooksin ma selle maa ära 2 sekundit aeglsemalt kui eelmine aasta ja eelmine aasta osa maast ma kõndisin. Kui hale saab veel olla. (Iseenesest polnud ajal väga viga - 11 minutit 9 sekundit)
Kõigele sellele kupatusele lisab vürtsi peavalu, mis juba mitmendat päeva ei lakka. Esmaspäeval andsin alla ja võtsin valuvaigistit, mis kulmineerus sellega, et kui valuvaigisti mõju lakkas, hakkas pea veel hullemini valutama. Magamine ka ei aita.
Raha klassikaliselt ei ole ega tule ka vist veel niipea. Vähemalt niipalju ma sain välja lunitud, et üür on makstud. Viimase kopika eest saatsin Annale šokolaadi ja Tõmmu komme, et ta ikka Tapal vastu peaks, siis kraapisin veel mingid sendid taskutest kokku ja ostsin endale ka šokolaadi, et maailm nii masendav ei tunduks. Aga nüüd kui šokolaad on otsas, on ta jätkuvalt kole ja kiuslik.
Ja siis jääb üle veel ainult esmaspäevane mate arvestus edukalt sooritada. Pärast seda saab hingata. Ja siis hakkan lootma, et mu avaldus rahuldatakse ja mulle antakse toetust, mis leevendaks osaliselt mu rahatust.

Vähemasti saab reedel Kassinurme.

2008-10-13T20:52:00.005+03:00

Kingi mulle kinopilet,
anna akna taga vilet,
vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi,
pargis meid ei passi keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu– meil on kommituutu,
teepeal seda me ei puutu,
annan kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku,
ära karda, anna käsi,
võta komm, kuid vaikselt näsi.

Hando Runnel

2008-09-28T13:50:00.002+03:00

Mina jälle haige loom. Aga kuidas teisiti saakski, kui mitte kord kuus kurgumandleid valutada. Nagu selline harjumus juba. Istun kodus ja kägisen ringi.
Eile meisterdasime Lodjakojas puukaussi. Peaaegu valmis sain oma. Aga et ma seal ennast veel külmetasin, lõpetasin õhtul palavikuga. Aga mida teeb Linda, kui tal on olemas kirves, kaks saagi, terav nuga ja poolik puukauss ning lisaks plaastrid, desinfektant ning palavik? Lõikab endale kätte ja ajab toa saepuru täis, ise endaga väga rahul.

Eks näis, mis mu kurgumandlitest edasi saab. Kui ikka iga kuu nõnda edasi lähebki, siis lähevad mandlid ka. Mul pole raha, et kogu aeg haige olla.

Autovaba

2008-09-23T20:48:00.005+03:00

Ehk millega meie eile hakkama saime...
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=296961&lid=7
Hästi kahju oli pärast rongkäiku pärmikasse sõita ja nädala töö ja vaev tunni ajaga juppideks lammutada. Hommikul oli küll hirmus kooli sõita, esimest korda olin ratta otsas, kui tal "auto" ümber oli (hiljaks jäin ka veel lisaks), iga teine auto, mis mööda üritas sõita, andis pasunat. Tea, kas nad said meie sõnumist aru ja kiitsid takka või olid nemad ka hiljaks jäämas... Pärastlõunal korra kodus käies oli juba tunduvalt kindlam tunne liikluses. Uimerdasin mõnuga :)

Minu Nissan (loomult võimekas)

Fiskar som är ganska platta kan man ha till badrumsmatta.

2008-09-15T22:27:00.002+03:00

Teen omi järeldusi. Kõik järeldused ei ole üldse nii meelt mööda kui ülejäänud. Kisub kuidagi keeruliseks. Möödunud ajad tulevad meelde. Käin jälle ringi ja näen õnnetu välja seni, kuni keegi mu enda mõtetest eemale tirib.

Magada tahaks.

Ja tahaks kellelegi kerepeale anda. Sellele, kes kõiges halvas siin ilmas süüdi on. Taguda temast õelad mõtted välja. Aga vägivald ei ole lahendus. Omavoli ka mitte.

Rahapuudel pole sobivat pinnast.

Olen vist jälle ringiga jõudnud sellesse punkti, kus ma enam aru ei saa, miks ma olen praegu just sellises olukorras nagu ma olen. Mis kuradi asi sundis mind 15 aastaselt kodust lahkuma... Ma tean, mis see oli, aga ma ei saa enam praegu aru, kas see oli ikka piisavalt hea argument ja kus oli sel ajal mu ema, kes oleks pidanud mulle mõistust pähe taguma, kui see ise sinna kinni ei tahtnud jääda.

Mõte on kokku jooksnud. Surnud ring. Täiesti. Juba kolmandat korda hakkan ühest kohast pihta ja kuhu ma jõudnud olen? Siia samma tagasi, et alustada uue ringiga ja iga kord kui uuesti alustada tundub see järjest mõttetumana. Ei taha jääda õnnetuks...
Oli seda karmavõlga siis tarvis...

Süüdi pole koer, vaid koera peremees.

Ja öelge siis, et mõtlemine ei kahjusta tervist... Kahjustab küll ja kuidas veel.

Tuleks päike välja, oleks palju ilusam. Täna bioloogia tunnis korraks tuli. Tuli koos unega, läks ilma. Akende teipimise hooaeg on alanud. Magan nelja tekiga, peaaegu on soe. Kaks tekki andsin Priidule, et ta ära ei külmuks.
Neljapäeval sõidan koju. Emme teeb kooki sünnipäevaks.

Kohutav aktiivsus on ennast ilmutanud

2008-09-11T20:31:00.003+03:00

Kui siiamaani olen ma oma elu veetnud mugavalt jälgides ja kõrvalt kommenteerides, siis nüüd on midagi valesti.
Selle aasta jooksul tahaks lihtsalt nii palju ära teha, et õudne. Ma ei tea, millal ma veel magan.
Mis olen lubanud/ tahan ise:

Tartu linna autovabapäeva korraldamine 22. september Kaubamaja kõrval parklas ja pargis (ehitustöid + loosungite tegemist + telgis propaganda tegemist)
EMÜ looduskooli miskine kursus, mis on kord kuus kolmapäeviti kevadeni välja, väliretkedega (annab 3AP-d)
TÜ Teaduskooli 2 keemia kursust (2+2AP-d)
Hakata omale stippi taotlema, et kordki normaalselt süüa saaks
Kevadeks ühe laagri jaoks Käsmus leida merega seonduvad keskkonnaprobleemid ja neid lähemalt uurida. (HTG rohelistega lähme Kadrina valla lastele keskkonnaharidust jagama)
Minna Sinimaniseeledesse laulma.
Mina koori laulma (see on vist veidi utoopiline juba vaadates kõiki neid muid ülesandeid)
Bio olümpiaadi tahaks ka teha see aasta, keemia on iseenesest mõistetav.
Mütofestile lubasin ennast olmega jändama.
Hästi palju mööda metsi ja rabasid kolada, mis on täpselt sama oluline kui kõik ülejäänu, kui mitte tähtsamgi veel.
Ja hakata ERLis aktiivse(ma)ks, HTG roheliste mainet _peab_ ka tõstma, raban kasvõi üksinda.
Ja lõppeks lõpetada ära keskkool. Kahjuks. Hea elu on gümnasistil.

Masendav veidi. Teisest küljest väga tervitatav pealehakkamine. Eriti et see on valdavas enamuses minu oma algatatud aktiivsus ja teiste veenmistööl pole osa, mis tähendab, et see meeldib mulle ikka väga.

Nädala lõpuks kolib Priit ka välja, sai töö ja oma kodu ning mina saan ka oma kodu tagasi. On tunne, et olen midagi head korda saatnud. Kasvatuslikku.

Ma nüüd vist lähen kasutan võimalust ära ja magan kaua. Pole ammu saanud. Enne peaks veel ainult jooksmas käima, siis saab veel parema une. Jah, saagu nii.

(Vahepealsel nädalavahetusel käisin jälle metsas. Põhja-Kõrvemaal ja Alariga. Öö möödus laua peal, sest mujal oli märg, sadas nimelt äikesevihma. Jälle midagi uut:)

Nõudmisel

2008-09-01T19:34:00.003+03:00

Kooliaastat alustasin seegi kord kena külmetushaigusega.
Täitsa õudne on viimast aastat lebotada, seda mis edasi saab, ei tea.
Esimese perioodi tunniplaan on ka üks paras kirves.
Kadunud õpikud on ikka kadunud. Kõik said valed garderoobikapid.
Raha ei ole.
Priit pesitseb praegu minu juures. Seniks kuni oma elamise leiab ja kuskilt tööd saab. Puhub Elleris trompetit.
Kartuleid ma ikka keeta ei oska, putru võin küll teha.

Augustis sai ära käidud Mütofestil, mis oli senimaani parim, Muraka rabas, Aas vanaema juures meres ujumas kui vesi oli soem kui õhk, Kadri sünnipäeval, öölaulupeol, Kiruveres muinaslaagris (kust ma sain ka selle meeldiva külmetuse).

Muinasriideid on ka juurde tekkinud. Päras Mütot viskasin kõik villased masinasse, et ära vanutada ja välja võttes oli kõik lilla. Veits nutune. Aga eks ma püüan sellega leppida. Valgendamist katsetan ka igaks juhuks. Isegi tumepruun läks lillaks.

On inimesi, kes ei kuule hästi kui nad ei näe hästi. Samas, pimedad pidavat väga hästi kuulma, et kompenseerida nägemist.

Kui Lohega Muraka rabas käisime ja kottpimedas 2km läbivooluga lompide ja üleujutatud metsa all pidime kargama sain aru, kui hull on ikka pimedas tasakaal kaotada (kanapimedus). Öösel läksime seda teed 1,5h, hommikul tagasi minnes kulus ainult kolmveerand tundi ja siis saime aru, kui valesid radu ikka valitud sai XD. Minnes kaotasin kuhugi sinna suurde lompi oma pussnoa ka ära, lahkudes leidsin üles, oli korralikult pealt ära oksüdeerunud - rabavesi ikkagi.

Ühikas on alanud lõdisemise periood, otsin oma soojad kampsunid ja sokid kapist välja.

2008-08-05T01:12:00.001+03:00

Viimasel ajal olen hoolega kõladega kudunud. Proovinud erinevaid mustreid, nt sain teada, kuidas sellised kenad täpid tulevad (kahe lõngaga kõlad). Tellimustöid tahaks teha, aga head lõngad on Tartus, need, mis siin on, lähevad liiga kergelt katki.
See nädal olen enam-vähem Kadrinas, kui tahate, tulge külla.
Energiaülejääke on kuidagi paljuvõitu. Käisin õhtul jooksmas ja koju jõudes oli juba surm silme ees, aga nüüd poleks nagu midagi olnud. Masendav. Mõtlesin homme (ehk täna, teisipäeval) Rakvere Spordihallis ronimas käia. Neil on kõrgem sein kui Tartus, siledam kah.
Korra püüan nädala sees ära käia nii Tallinnas kui Tartus. Tallinnas linapoes ja Tartust oleks puhtaid riideid vaja ja vaadata, kas Nell ikka elus on.

Eile sai head sauna.

Suures segaduses

2008-07-15T20:35:00.002+03:00

Ühe unetu öö tagajärjel jätsin liha söömise jälle teadmata ajaks maha, suveks kindlasti. Hommikused võileivad ei läinud ka alla, mis on iseenesest kurb, sest need on head võileivad, juustuga ja puha... Seeeest olen ära söönud 5 porgandit ja palju teed, ühe lutsuka, mis ma Hansapangast võtsin, kah. :)
Üks kõrvarõnga auk on ka juures. Kahju et ta ei valuta, mulle väga meeldib selline valu... peaks laskma tal kinni kasvada, et saaks uuesti teha.
Tänase õhtuga saan vist linase särgi lõpuks täiesti valmis.

Rootsis käik oli närvesööv, aga mul õnnestus kahel päeval emast ja vennast lahti saada, nii et sain omapead ringi kolada. Pidin laupäeval Astrid Lindgreni muuseumisse minema, aga kui teel sinna Historisk Museet ette jäi, siis miskised kurjad jõud kiskusid sinna poole. (Ma olen iseennast reetnud.) Esimest korda elus rääkisin neegriga. Kui metrood ootasin tuli ütlema, et inimesed kardavad mind, kui mul tanksaapad jalas on. Oli teine Prantsusmaa neeger. Ma ei salli ei prantslasi ega neegreid.

Pulmapidu oli täiesti alkoholi- ja peaaegu lihavaba.
Nii kui kirikus muusika mängima hakkas, tulid ka pisarad. Veel üks perekonnaviga... Kaie pulmakleit oli muidugi omaette tase, maksis 18 tuhat eesti krooni. Kõndimisel tekitas küll veidi raskusi, aga see polnud oluline. Robert lubas kleidi müüki panna kohe, kui pulmad peetud.
Poleks uskunud, et ühe batuudiga võib nii palju nalja saada. Hüppasin ühed püksid ribadeks ja seljale tegin ka kuidagi liiga. Villemile ja Keithile meeldisid minu saltod kõige rohkem :D Ja muidugi lõhkised püksid ka:P Vaiko ja Priit hüppasid alguses ülikonnas. Minu õhtu eesmärk oli ema veenda, et ta lubaks mul püksid jalga panna, kleidiga oleks batuut vähe veider olnud.
Ja muidugi teod, mis olid hiiglaslikud.

Aga tegelikult oleks tore kui mõistus koju tuleks.
Melanhoolia.

JR 2008 Vainupeal

2008-07-08T00:38:00.002+03:00

Möödunud nädala esmaspäevast reedeni olin Vainupeal Junior Ranger laagris. Kahjuks või õnneks pean tunnistama, et midagi erilist uut sealt ei õppinudki. Kui, siis seda, et kui toigast, mille küljes kõlgub sissitelk, pea peale toetada, siis lõpeb see muhuga. Ja miks rabavesi vahutab sain ka teada - sisaldab pindaktiivseid aineid.
Ainsast ööst, mis väljas olime, sain kange kaela ja paistes mandlid. Aga see oli ka ainus öö, kui ma magasin. Esimene öö ei saanud korrakski silma kinni, teised kaks ööd, kui ma 'klassiruumis' magasin, siis natuke isegi tudusin.
Kolmapäeval käisime Tudu lähedal Oonurmes lendoravaid otsimas. Ühtegi oravat ei leidnud, ainult kaka oli. Puu otsas sain ka käia. Mööda tüve alla kõndida oli lahe.
'Lõpueksami' sooritasid kõige paremini Lindad (tädi ja onu), aga me olime kõige vanemad olijad kah. Päädis see etteaste sellega, et sain omale pildiraamatu Kõrvemaast. Ilus. Pärast, kui laagri lõpetamine jms läbi oli ja kojuminek ütles Riina (Lahemaa loodushariduse spetsialist), et ma enam järgmine aasta juunioriks ei kõlba, et nüüd olen täiega seenior ja järgmine aasta kasutavad võib-olla mind kuidagi ära. Ja kui metsa 'orienteeruma' minek oli ja Riivo rühmajuhte valis, ütles ka, et Lindad on kõige pädevamad. Egobuust.
See aasta ära lõhutud/ kaotatud vibunoolte hulka ei suurendanudki, kuigi 2 korda oli küll päris tõenöoline, et üles ei leiagi. Sinikaid ei õnnestunud ka saada, aga selle vea ma pühapäeval parandasin, isegi kolmekordselt.
Pärast kõiki neid magamata öid ja suurt ärajoodud teekogust magasin öö vastu laupäeva oma kodus 13 tundi jutti.
Sellele järgnes veel üks täiesti magama öö ja üks pooleldi magatud öö. Kõik need magamata tunnid viisid selleni, et hankisin kangemaid palderjanitablette ja loodan nüüd, et need aitavad, kui mitte päriselt, siis äkki on positiivsest mõtlemisest abi. Kui ei, siis proovin melatoniiniga midagi, aga enne ootan ja vaatan.

Praegu olen Tartus ja valmistan ennast vaimselt ette ema närvitsemisele vastu panema. Ta muretseb liiga palju.

2008-06-29T21:31:00.002+03:00

Ma vihkan vihkan vihkan vihkan et ma pool aastat ette teadsin, et 9-14 juuli Rootsis olen. Ma teadsin, et ma seda vihkan, aga ikka olin nõus. Ise ka ei usu, aga ma ei taha sinna minna! Lihtsalt ei taha minna. See on aja raiskamine, suvel peaks puhkama, mitte emaga lollakate asjade pärast kaklema ja oma jonni ajama.
Tegelikult on mul võimalus maha jääda, aga see tähendaks, et ma pean 6 päeva kodus koera kantseldama ja ei saaks nagunii midagi teha, mida ma sel ajal parema meelega teeksin.
Vihkan vihkan vihkan vihkan ette planeerimist. Vihkan! Ja koer on üks nuhtlus, muud midagi. Ja maailma kõige suuremat hädaldajat kirun maa põhja (ei, mitte ennast, on ka hullemaid). Kuidas ta võis niimoodi oma emale teha!?

Praegu tahaks hoopis suvisele Eestimaa tripile minna, aga ma unustasin telgi Kadrinasse ja pesu on pesemata. Või kui siiski...
Koristaks toa ja off I go, sest mõtteist puudu ei tule.
Ja vist nii ongi. Homme varahommikul hakkab pihta. (Aah, nüüd ma olen nagu elektrijänes, ei püsi paigal.)

Õunamehu

2008-06-26T12:40:00.002+03:00

Kaks päeva olen oma toas ringi möllanud. Vabanesin voodist, tassisin ühe peegli ja ühe laua keldrisse, likvideerisin mänguasjadekasti - muutsin selle käsitöötarvete kastiks, viskasin ära suure kastitäie ajakirju ja töövihikuid, ühe maali ja suure penoplastist teadetetahvli, prügi üleüldse on praeguseks üks 200L kotitäis, aga ma pole veel kappide-sahtliteni jõudnud. Põnevamaid leide siiamaani:

elus ämblik aknaaluses segaduses, nimetasin ta Ärniks
ruutu poiss põrandaliistu vahelt,
üks pimedas helendav caps (mäletate veel neid? chupa-chupsi pakkidest leidis) sama liistu vahelt
killuke 300 grammisest Annekesest, mis oli korduvalt üles sulanud ja jälle hangunud (kuigi ta säilivustähtaeg oli möödas, maitses ta sama moodi, nagu 2 aastat tagasi siis, kui ta veel 'värske' oli)
2*1kg hantlid, mis arvasin olevat jäljetult kadunud
ja kõige lõpuks üks ~3,5kg kuulitõuke kuuli meenutav kuul (pidi see alles jõujuurikas olema, kes selle staadionilt meie maja ette tõukas ja kassile pihta sai, kunagi me ta surnud kassi kõrvalt leidsime:)

2008-06-18T12:31:00.001+03:00

Arstid on tõprad.

Mõtelda on mõnus

2008-06-12T22:05:00.004+03:00

Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma praegu olen!
Üle väga pika aja leidsin lugemist, mis on väärt ja mida tõeliselt naudin.
Söögiisule mõjub see negatiivselt, aga see pole oluline. Vaimne toit! Ühe lugesin kolme tunniga läbi, ilma pausita, loodan, et teine on sama hea. Kolmanda jätan magustoiduks. Mis siis edasi saab, ei tea.

(Viimase perioodi hinded olid eriliselt sitad erandiga mõlemad kirjanduse kursused, mis olid viied. Mis toimub!? Isegi 71 lehekülje põhjal tehtud terve "Tõde ja õigus I" üldistus oli hindega 5...)

Pakin koti ja veedan öö kirjandusega, nüüd juba vabatahtlikult. Õnn on tulnud minu õuele.

2008-06-12T14:13:00.002+03:00

Lõpp on lähedal. Ainult homne veel ja siis saab alustada suvise ringitõmbamisega.

Homme, kui aktus on otsas, pakin asjad ja lähen Käru laagrisse. Kaheksas aasta läheb, lihtsalt ei saa minemata jätta, kuigi ahvatlusi on küllaga, aga nüüd on asi juba põhimõttes. Pealegi, need lapsed on kuidagi õnnetud ja neile paistab meeldivat, kui keegi vanem neile tähelepanu pöörab. Nii et ma lihtsalt püüan ära kannatada, et minu otsas kolm päeva riputakse, mind jälitatakse ja arvatakse, et ma nende vanem õde olen. Eelmine aasta jäi küll mulje, et mõnele neist olen ma peaaegu et iidol - elab ja toimetab iseseisvalt, aga ise alles nii noor. (Nad vist ei tea, milline nuhtlus on iga päev ise endale süüa teha.) Head eeskuju peab näitama, keegi peab ju näitama. (Teadmatutele: tegemist oleks Inju lastekodu lastega.) See kõik on seda väärt, teeb karmale head ja olemise ka mõnusaks.

Kunagi pean koju Kadrinasse ka minema, aga ma parema meelega veedaks see suvi suurema osa ajast kusagil mujal. Eelmine aasta oli kodu kuidagi püham paik, kui ta on nüüd. Vist depreka pärast ja et mul kusagil Tartus nii mõnus ei olnud, kui nüüd siin ühikas. Võiks öelda, et siin on isegi liiga hea elada.

Esmaspäevast kolmapäevani olime Kirna sõjaväebaasis botaanika praksis, süüa anti liiga hästi, liiga palju ja liiga tihti, voodid olid liiga head ja uni eriti magus. Kõik need omadused muudab eriti heaks asjaolu, et meie ei maksnud sentigi, kõik oli projektirahadega. Bot. arvestuse tegin loomulikult viiele, kuidas siis muidu:) Herbaariumi kogumise osas jõudsin järeldusele, et ma pühendun kõrrelistele, sest need kuivavad kõige paremini ja ma saan eeskujuks võtta oma vanaisa koostatud kõrreliste herbaariumi umbes aastast 50. Ühtegi puuki ei korjanud, seeeest oli sääski tappa päris paras posu.

Pesunööri on nüüd ka toas piisavalt.

Ja söögiisu on kuhugi kadunud, juba mõnda aega. Ostsin kunagi mune, hull praemunaisu tuli peale, aga kui koju jõudsin ja munadest mõtlema hakkasin, hakkas vastu. Praadimiseks mõeldud liha seisab ka juba nädal aega puutumata sügavkülmas. Kui ma tavaliselt hommikuks poolteist hunti sõin, siis nüüd saan vaevalt hiirekesega hakkama. Isegi šokolaad ei lähe alla, ootab pühapäevast. Ainult piima võin juua palju vaja. Natuke murelikuks teeb tegelikult. Äkki läheb varsti üle, peavaluga koos.

Öelge kenasid kohti, mida suve jooksul külastada.

2008-06-03T18:06:00.002+03:00

Nad on ühika ett augu kaevanud ja valli kõnnitee poole kuhjanud, sõidutee pool on pingul nöör. Huvitav, mis vandenõu neil on? Igatahes labidad on ära viidud.

Kunsti arvestus läks nässu. Sain need teemad mida õppinud ei olnud. Flandria ja Hispaania 4- (kontrolltöös sain 2+, rääkida teadsin seekord sama vähe kui tööski), Leonardo, Raffael ja Michelangelo sain 3+, sest nad kõik olid segamini. Vähemalt sobis alati näidetena pakkuda Taavetit, Jeesust või Madonnat, midagi läks ikka täppi.
Kirjandusega läks paremini, mina olin üllatunud, et nii hästi hakkama sain ja Pluum paistis ka olevat. Õnnestus saada mõlemad teemad, mida just enne sisenemist kellelegi seletasin, nii et olid väga värskelt meeles, isegi aastad.
On jäänud veel bioloogia arvestus homme, siis on ülejäänud nädal vaba, järgmine esmaspäev-kolmapäev on botaanika välipraks ja 13 reede selleks aastaks lõpp.

Ega te ei tea, mis mu õpikutest saanud on?

Heinanohu

2008-06-01T22:01:00.004+03:00

Lõpuks on see nuhtlus tänavu ka minuni jõudnud.
Üritan vett jooksvate silmade kiuste kunsti süveneda, aga ei õnnestu kuidagi. Isegi kummelikompress ei taha mõjuda; nina kah tilgub, saadanas. Tuhnisin oma rohukarbi läbi ja leidsin ainult 2 järgi jäänud tabletti, mis mind aidata võiksid. Ai kurja.
Korraks käis peast läbi mõte, et äkki on asi mees. Tõin kodust just kilo mingit teist sorti mett, mida varem pole söönud, äkki seal ongi see allergeen.

Aga heinanohu on siiski tõenäolisem, ta on varemgi kimbutanud.
Nuhtlus ma ütlen, nuhtlus!!

2 lemmikumat lauset kunsti materjalist:
Prantsusmaale tungisid renessansi ideed koos Itaaliast kokku röövitud varandustega.

Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu, samuti võeti renessanss-stiililt üle kogu arhitektuuriliste detailide arsenal: sambad, poolsambad ja pilastrid, ümarkaared, viilud jne.

kõlavöödest

2008-05-28T18:31:00.004+03:00

Seda olen juba varem näidanud. Nüüd on ta valma. 4m pikk, 5cm lai, 18 kõlaga tettu.

Rästikukirjaga pael. Valmis kolme päevaga. Elu kiireim tegemine. Tuli teine inertsist kohe eelmisele otsa. Kaks päeva seadsin üles ja kerisin lõngu vihtidest keradesse, kolmas päev keerutasin kõlapakki Kadrinas köögis akna all päikselõõsas. Väga korda läinud laupäevak oli. Pikkust on ~2,4m, laiust 3,4mm, samuti 18 kõlaga tehtud.

Valmis!

2008-05-20T18:33:00.002+03:00

Kaua tehtud kaunikene. Või siis ka mitte, (aga see polekski normaalne, kui ma enda suhtes liiga kriitiline poleks.) Sain täna selle kunagi sügisel alustatud kõlapaela valmis. Pikkust: 4 meetrit, aega: palju rohkem. Kust see kannatus tuli paigal olla ja selga valutada, ise ka imestan, aga valmis ta sai!

Ja jälle on käes üks kaerahelbekuu erinevusega, et kaerahelbeid ei taha ma enam silmaotsaski näha. Peaks järgmine aasta tööle minema. Sest tulemus on mõlemal juhul sama (sööd kehvasti ja tervis on jura või rabad tööd ja sööd korralikult, aga magada ei jõua ja tervis on jura.)
Kui keegi sügisel leiab, et tal on kartuleid üle, siis mulle võib alati tuua. Kui vaja, ma võin need isegi ise üles võtta.

Nädalavahetusel käisime rabas, Alutagusel. Et me hommikul vara bussist maha jäime, siis meie plaanid muutusid veidi (loe: kardinaalselt). Kohale jõudsime me ööbimispaika ikkagi, aga et ma mingi 4 kilomeetrit asfaldil jooksma pidin sõjasaabastega, siis ülejäänud päeva ma liipasin ringi püüdes mitte väga viriseda, kui rõvedalt valus ikka villidel talluda on. Selle piina kompenseeris kasvuhoonesaun, mille me kahes mõttes põlema panime (keegi kavalpea vooderdas seda turbaga!). Ja maja oli ka väga äge. Hiir krõbistas seina sees ja Birgit saatis endeid leinaliblikate, karukaka, metsvintide jms-na, eriti leinaliblikatena, et me saunas vingumürgituse oleks võinud saada.

Vene kirves

2008-05-15T17:50:00.005+03:00

Miski kisub tuju alla, kui mõttesse vajun.
Polnud ammu kodus käinud. Käisin eila vanaema vaatamas, häälega Rakverre, häälega tagasi.

Ei teagi, mis näddalivahesest rabamatkast kujuneb. Minejaid on vist ainult 3 (Mark, Tody ja Linda). Planeeri veel midagi ette, eksole.

Rattaretkest saadud päevitus koorub tasapisi maha. Nii hullu põletust poldki varem saanud, kontrast on ikka päris märgatav. Ligi 300km väntasin maha (67-74-65-82)

Sain omale uue taimemääraja. Tahaks juba suve, puhkust, sooja, vabadust.

Kunstiajaloos meelt lahutades pudenes Rubiku kuubik käes juppideks.

See suvi tööle minna mina ei taha. Vist jään siis nälga või mangun teistelt söögipoolist.

RRR

2008-05-08T18:17:00.000+03:00

Mind vist unustati maha.
How lame can that be.

Elan...

2008-04-24T21:09:00.003+03:00

õhust ja armastusest.
Vaagisin enne pikalt-laialt, kas peaks maikuu söögiraha ära maksma. Jõudsin järeldusele, et ei peaks. See nädal saab koguni kolm päeva süüa ja jüriöö saiakesi jätkus kaheks päevaks. Üleüldse on seal väljas kohutavalt palju häid inimesi, kes süüa tahavad anda ja kui mul nagunii endal raha pole, siis võib ju neile head meelt teha. Nii tore on ikka, kui te niiii toredad olete! Päriselt ka!
Täna mõistsin, et õues on ikka sitaks kevad, kui Jaani kiriku taga tamme all enne kunsti vastamist lõunauinakut tegin ja keegi noormees must pilti tegi. Vist omamoodi kevadekuulutaja. Mina olin lühikeste varrukatega, naljakas oli vaadata, kuidas vatijopedes jalakäijad möödusid, korraks mõtlesin, et kas minuga on midagi lahti või on hoopis nemad veidrad, et ennast nõnda sisse pakivad. Arvan, et nemad on veidrad, et nad soojasid ilmasid kohe algusest peale täiel rinnal ära ei kasuta. Pastlad parandasin ka ära ja käisin ilma sukkadeta seelikuga väljas. See aasta ei jää ma mitte millestki ilma ja teen eelmise aasta kevadel kaotatu kõik mitmekordselt tasa, kahju ainult, et mul enam hoovi pole, kus kunstiajalugu õppida, ja akent, kus jalgu kõlgutada. See-eest olete mul teie ja on kevad ja on õhk ja on armastus.

Juba mõnda aega Maa-ilmakallistamis- ja Maa-ilmaparandamistujus Linda/ Galatea (neegrid ei loe)

2008-04-21T22:52:00.002+03:00

Jüriöö oli suurepärane. Laupäeval oli tuju küll pisut nullis, aga reede ja pühapäev see-eest 102% kordaläinud. Pühapäeval avastasin, et oi näe, kümne minuti pärast läheb buss, aga mina lobisen emmega köögis ja söön jogurtit. Sai üks viieminutiseljakotipakkimine tehtud ja bussile joostud. Polnudki ammu nii kiiresti kotti pakkinud ja jooksma pidanud, tundub, et ei unustanud midagi mahagi, viimasel hetkel jäi õnneks kirves ka silma alla, muidu oleks pidanud veel kolmandatki korda sellele järgi minema. Tapale jäi rong ebatavaliselt palju hiljaks - kolmveerand tundi, oleks võinud häälega minna. Koduskodus tundus, et und nagu üldse ei oleks, aga kui rongis mugava asendi sisse olin võtnud avastasin, et näen unenägu (c-vitamiinist). Sundisin ennast ärkvele, ei õnnestunud eriti. Kord koju jõudnud, ei läinud siiski magama, õlitasin hoopis oma rubiku kuubiku ära, käib teine nüüd kole kergesti.

Tegutsemistahteline. Täna said korda aetud need toimetamised, mida muidu väga kaua edasi lükkaks. Viisin kõlarid garantiisse, sõrmused parandusse ja hakkasin rohelist kleiti edasi õmblema, sellega olen juba lõpusirgel - ehk saab nädala lõpuks valma.

Kevad on peas. Ikka päris korralikult. Mõte uitab omasoodu.

2008-04-16T18:13:00.002+03:00

Kahtlaselt palju teadmata päritolu sinikaid on igal pool. Seda ma tean, miks mu põlved sinised on (puu otsas käimistest), säär kirju (jalgratta pedaal) ja suur valus lärakas kintsul (kõndsin vastu puud). Lisaks nendele võin ma kokku lugeda vähemalt 5 pisikest sinikat, mõned suuremad ja mõlemad labajalad on valusad. Bioloogia tunnis hakkasid mu vasaku käe veenid ka valutama.
Üleüldse tahaks kurta kui kole ja raske ikka mu elu on (olnud), aga tegelikult võiks ju palju hullemini minna. Samas võiks ka palju paremini minna. Ja võib-olla on hea, et läheb just nii nagu läheb. (Inimene täiustub läbi kannatuste.)
Aga öelge mulle ikka vahel, et ma hea inimene olen. Kui ma ikka olen muidugi, enda arust vist olen (edusammud!)

"Tõstke üles oma vasak käsi! See käsi ei kaalu mitte midagi."

2008-04-09T20:33:00.005+03:00

Arvestuste nädal on ikka üle mõistuse tore väljamõeldis. Magan kaotatud aega tasa, enam ei mäletagi, millal viimati seljavalu pärast üles pidin tulema. Eile, kui koju jõudsin, läksin pool kuus magama ja hommikul pool seitse sain maast lahti, et bio arvestuseks õppida (mis osutus mõttetuks, sest see polnud üldse kirves, mida see pidi olema). Pärast kooli jõudsin pool kolm koju - magama. Poole üheksani välja. Nüüd lähen kolmandale katsele saia küpsetada. Ühtlasi koristan selle käigus oma toa väga korralikult ära, maksan üüri, toiduraha, kirjutan kirjandi valmis ja teen muid ebameeldivaid ülesandeid, et seda kõige ebameeldivamat ja aktuaalsemat hetkel - inglise keele arvestuseks kordamist - võimalikult kaua edasi lükata.

Esmaspäev-teisipäev käisin Reiniku üheksandikega Kuperjanovi pataljonis. Korraarmastus lõi välja. (See voodite tegemine... Ma võikski neid tegema jääda!) Söökla ees pumpamisest sai tava. Paintballis tegime oma vastastele kaks korda pähe, kui valus pihta saada on, ma ikka ei tea.

Tagasi

2008-03-23T18:15:00.002+02:00

Vaheajal sai ära käidud Uljaste järve ääres telkimas ja Männikvälja mägedes, Sirtsi soo serva mööda; Neerutis Tornimäel Kadrina õpetajate arvutiklubiga kevadet otsimas; eile käisin Ohepalu looduskaitsealal.
Ohepallu eksisin ära kõige täiega ja sain kinnitust asjaolule, et ära eksides läheb kähku jupi maad pimedamaks, tuul keerab vastu ja lumi hakkab tuiskama, teed ei lähe üldse nii, nagu nad kaardil lähevad ja kompass näitab sinna kuhu ise tahab. Enne kui ma üldse Ohepallu jõudsin, eksisin ma alustuseks Tapale ka ära. Eksisin 11km, kokku ainult 26, sest mingid vanamehed päästsid mu ära, kui Kadrina poole kõndima hakkasin. (Oleks 10km veel otsa tulnud)

Ja need kõõlused on ikka nuhtlus, tundub, et läheb vasak jalg ka sama teed.

Täna tulin kodust häälega Tartu, isa juures kaalusime koti ka ära - 23kg! Ma olen nende raskete kottide tassimisega oma käte närvidele liiga teinud. Nõnda edasi, olen varsti penskar valmis. Veenilaiendid on ka juba näha... Kõige rohkem ma kardangi, et varsti on jalad nii läbi, et enam ei jaksa metsas käia, siis on kuri küll karjas.

Peab natuke tagasi tõmbama. Ärge laske mul rumalusi teha, mulle on kevad pähe hakanud.

Viies kruusitäis teed

2008-03-11T05:08:00.002+02:00

Teen inkaks ettekannet taimetoitlusest. Kaks tundi on veel aega.

Matk kulges hästi v.a. koht, kus meile avanes trööstitu vaatepilt ilma ukse ja küttekoldeta rehielamule, mis meie ööbimispaik pidi olema. Väga külm polnudki tegelikult. Tagasi koju saamine oli närvesööv, aga hakkama saime (kolm tundi hääletasimie Harglas, siis hakkasime kõndima).

Tegin kevadel 100m jooksuga kekas oma parema põlveõndla kõõlustele liiga, nüüd, kui rohkem koormust saavad, siis on kuri karjas. Paar päeva vähemalt veel olen puujalaga.

Oma hõbelusika leidsin ka matkakoti küljetaskust supipakkide vahelt üles. jei!

2008-03-06T22:34:00.002+02:00

Ökonädal on siiamaani paremini välja kukkunud, kui ma kartsin, aga ei ole midagi erilist siiski. Ma olen liiga nõudlik ka selle koha pealt. Suurt midagi tegema ei peagi, aga see kohustus on liiga koormav. Nõnda otsustas mu peake täna hommikul valutama hakata ja teeb seda siiamaani, järgi ei jäta, visa hingega, rsk.

Aga enam pole palju jäänud, laupäeva hommikul HTG rohelistega ära metsa. Naljakas on, et kui kolmapäeval öelda, et lähme nädalivahe metsa, siis saab rohkem tulijaid, kui pikemalt ette planeerides. Aga võib-olla on asi lihtsalt ajas. Mina enam linna ei kannata. Täitsa kokku olen jooksnud, pole ammu nii ummuksis olnud.

Parem jalg kisub jälle krampi ja süüa tahaks korralikult. Sooja sööki, kodust, aga mina ei oska nii süüa teha nagu emme või vainama.

Keemia vabariiklik täitis minu seatud eesmärgid, aga ei vastanud ootustele. Eesmärk oli olla 50% sees, täpselt keskel olin (12.), tegelikult lootsin ma ikka paremat. pH ülesannetest hakkasin ma lõplikult aru saama pärast seda hetke, kui ma oma töö ära andsin. Nüüd ma leinan neid 2,5 punkti, millega ma oma nime ka kirja oleks saanud sinna ülesannete kogumiku lõppu. Pool kilo šokolaadi sõin sellepärast ära.

2008-03-02T22:20:00.006+02:00

/---/"Kas siis Oulus õpitakse nüüd juba semiootikat?" küsisin.
"No mina küll opin," kostis tüdruk pisut õnnetul häälel. "Ega nad ei taha hästi opetada, aga mina ikka opin."/---/

/---/"Meil on võimalus erandkorras ka päris soodushinnaga roogi tellida," vastasin mina. "Aga on parem, kui päris semiootikud sellest teada ei saa."
"Jah, sul on oigus," ohkas siis Päivi. "Ega ma vist olegi päris semiootik. See oli koik selle eputise Kauko pärast. Ta lubas mind naiseks votta, aga siis ei votnud... Ja ütles, et enne votab ta semiootiku naiseks kui minu. Ma siis vihaga hakkasingi semiootikat oppima, et kui ta kunagi peaks ümber motlema, saaksin ma talle öelda, et sellisele kuseoherdile ei läheks isegi semiootik. Aga pärast teda pole ma enam kunagi kellegagi tantsinud."/---/

(Indrek Hargla "French ja Koulu Tarbatus")

Äratundmisrõõm.

2008-02-28T15:10:00.002+02:00

Ma hakkan jälle inimestega kontakti kaotama. Vahepeal oli tunne, et asjad liiguvad ometi paremusse, aga teadagi, kõik läheb mööda. Nüüd ma siis leinan selle asemel, et midagi ette võtta. Toon endale ettekäändeks, et praegu ei jõua, vaja sada asja enne ära teha. Tegelikult ju jõuaks, kui tahaks. Aga kas ma tõesti siis ei taha? Tegelikult vist on asi oskamises ja enesehinnangus...

Homme hakkab siis keemia olümpiaad pihta.
Peame Kaiga praktilisse vooru edasi saama, et tõestada, et naised ei oska päriselt ka laboris suppi keeta.
pH ülesanded saavad üha selgemaks, raudselt neid ei lähe tarviski nii põhjalikult. Liigne agarus on ogarus.

Jooksen nüüd TÜ keemia hoonesse tiitrima. Hooray! mitte.

Taruvaigumesi

2008-02-26T19:32:00.002+02:00

Mina kuumendab ajusid üle lubatud temperatuuri.
Mina, kes jälestab mett, joob neljandat kruusitäit teed järjest taruvaigumeega ja üritab välja mõelda, kas ta viitsib makarone keeta, et neile siis muna peale lüüa. Ja kui mul oleks vaarika moosi, siis ma keedaks hommikuks mannaputru ja sööks seda sellega. (Võhikutele teadmiseks: mesi on samaväärne munaga makaronidega, vaarikamoosiga ja mannapudruga.)
Sellist praeliha tahaks ka, mida vist ainult mehed teha oskavad. Vähemalt mulle on niisuke mulje jäänud.

pH pH pHeast shoe.

Elu on keemia ja keemia on elu.

2008-02-25T21:28:00.003+02:00

Näddalivahel oli hästi palju sõitmist. Reedel hoiatasin vanaema ette, et ma tulen ja tahan süüa ja palju ja et nüüd on see aeg, kui ta võib kõik lagedale kraamida. Poole üheksas õhtul jõudsin pärale ja olin nii laip, et jaksasin ainult soojaks tehtud nuudleid süüa. Hale! Et ma nii vässu olin, jäin ööseks sinna, mis tähendas, et lõpuks ometi sain ma jälle neid vanaema pannkooke, mida ma kaks aastat vähemalt söönud polnud. Laupäeva hommikul kurvastasin vanaema teatega, et jah, ma tõesti lähen siiski häälega Tallinna. Ekspeditsioonile. Ekspeditsioon oli edukas. Tallinnast kulges teekond edasi tagasi Tartu. Tartu sõit oli mm... produktiivne? Jah, vist võiks küll nii öelda. Oli plaanis õhtu kodus veeta ja õmmelda (jeah, mul vahel pole elu), aga õnneks/kahjuks kujunes see palju omanäolisemaks. Pühapäeva oleks hea meelega skippinud. Aga jah, pühapäeval panin ma siis häälega Tartust Kadrinasse, jõudsin täpselt selleks ajaks, kui oli 5 minutit liiga palju hilja hakata sauna minema. Venitasin hästi kaua värvimisega, sest mäletasin, et ull möglamine oli, aga kui see tehtud, jäin mõtlema, et kas tõesti nii lihtne oligi ja miks ma selle ebameeldiv ja tüütu mäletasin olevat. Ja täna tulin jälle häälega Tartu tagasi.
Täna käisin Kadrinas koolis ka. Saki mate tunnis olin täitsa platsis ja kirjanduses chillisin ka, aga Heinlat ei olnud, nii et tundi nagu õieti polnudki. Ühes ema tunnis olin ka, kolmas klass eesti keel. Tunni teemaks oli asjade kogumine. Tervele klassile esitati küsimus "mida sina kogud?" Kihk oli vastata, et mina kogun tolmu. Aga hoidsin ennast tagasi. Äkki poleks pidanud... Ema on kuri õpetaja. Ja Vainot nägin, mis võiks öelda oligi kogu enda kooli vedamise mõte. Vähemalt olen ma täna ühe heateo teinud. Ta oli nii õnnelik mind nähes. Mul on ka hea meel. Natuke kartsin, et äkki ta on solvunud või midagi, et ma ennast poolteist aastat pole näole andnud ja Kadrinast ära läksin vaatamata tema püüetele mind ümber veenda, aga ei. Näitas vaimustunult mulle projekti, mida nad seal 11-ndikega teevad - määravad joovet võltsveres tiitrimisega mingi naljaka indikaatori juuresolekul (redoks), mis alguses oli hästi ilus lilla ja pärast stöhhiomeetria momenti läks veel ilusamaks roheliseks, (aga me magasime selle maha millegi seletamise käigus). Kontrolllahustega tegid graafiku, kust saab pärast vaadata, kui palju titranti kulub mingi promilli korral. Jama, et ma ei mäleta, millega nad seda tiitrisid. (kuidagi oli mängus kaaliumdikromaat). Täiega äge tegelikult, ma teeks ka pigem midagi sellist kui vee kareduse määramist.
Klassikaaslasi ei tundnud kõiki äragi ja õpetajad ei tundnud mind ära. (Vaino ja Kanger kõndisid mööda, Sikk ja Heinla jäid vahtima ja siis tundsid ära.) Aga ei imesta üldse, et ei tunne ära (You know what I mean. Linda hääl on, aga Lindat ei ole.) Peetsult sain ühe oma kunsta töö tagasi, teist ta peab arhiivist otsima.

Selle nädala pühendan keemiale. Peaaegu jäägitult.
pH-de arvutamine, siit ma tulen!

2008-02-20T00:37:00.002+02:00

Kõik, mis pooleli on, peab tehtud saama. Kõik mis tegemata peab algusesse jõudma.
Alustasin eelmisel talvel, kui oma kindad valmis kudusin, mida 7. klassis alustasin. Paar kuud tagasi õmblesin mantlile nööbi ette tagasi, mis sealt umbes 8. klassis ära tuli. Nädalavahetusel kodus käies võtsin käsile samuti 7. klassis pooleli jäänud pilutamise. Ma sain selle töö nelja, sest mul oli üks rida pooleli. Ebaaus! Kui teised tegid mingeid taskurätikusuuruseid lohakaid töid, siis minul oli ikka korralik pool meetrit* pool meetrit ja kohutavalt tähenärakalikult tehtud. Pühapäeval õmblesin seljakotile sanga külge tagasi, see hakkas ka kunagi 8. ära tulema tasapisi. Hetkel on käsil särgil paela alla serva õmblemine, see jäi pooleli enne eelmist (2006) Mütokat Tapal rongi oodates (Kadri, sa seda tipsutanud rõngassärgimeest mäletad?). Kui selle täna valmis saan, siis homme hakkan oma rohelist kleiti edasi tegema. Pärast seda tuleb poolik kõlapael lõpetada (ma jõudsin järeldusele, et see on ikka ilge *****, häbi on, motivatsioon läks ka selle pärast ära.) Kui ma oma ruudulistele pükstele trukid ka veel ette õmbleks ja ühele seelikule nööbi, siis oleks ikka täitsa priima, püksid on praeguseks juba tõesti pidžaamaks kantud ja seelikut ma praktilistel kaalutlustel enam ei kanna, aga poolikud on nad mõlemad 9. klassist.
Pastlaid tuleb ka kuidagi enne kevadet putitada, tantsisin nad Mütokal (2007) 'natuke' räbalaks.

Tehtud!

kindad
mantlinööp
pilutamine
seljakoti rihm ja sang
särgi serva pael

Poolik!

roheline kleit (sinna hulka läheb pilutamine, tikkimine ja ebalindalikult seekord ka dun dun dunn... Palistamine!!!!)
kõlapael
püksid, seelik, pastlad
madratsitele vaja paelad külge õmmelda, et nad minema ei sõidak
Pintsakule haagid ja nööp, mis ära kukkus

Alustamata!

Kadrina kirivöö (läheb ideaalis tegemisele pärast kõlapaela)
lilla seelik, mille kanga ma eelmine aasta hankisin
linane seelik, mille kanga ma siis sain, kui Alexandri tänava linase pood veel olemas oli
kunagi ebamäärases tulevikus tahan ma tegelikult terve Kadrina rahvariiete komplekti endale teha. Seelik ja särgi tikand on mõlemad poolikul kujul isegi olemas, ema alustatud.

Urg mõjub kummaliselt. (vt. eelnevat)

Oh, nüüd leidsin musta sihvka! Ja poti pesingi puhtaks.

2008-02-15T03:25:00.002+02:00

Kärts mahhineeris mu kohvipaksu kuni mina talle neljandalt korralt termomati tõin. Kammis veidike ära, kui ma Kärtsu köögis selle kollase asja otsas kohvikruusiga seisin. Jälle. Aga ajaloo suulise arvestuseni on jäänud umbes 10 tundi, millest 2 on muusikaajalugud. Minul on 23-st teemast läbitud 3, 10 teemast ei ole mul aimugi, sest ma olin haige ja üks hea 5 teemat on sellised, kus ma tundi otstarbekamalt kasutasin ja unedemaale rändasin. Chill. Aega on selle kiire asjaga. Küll ma midagi välja mõtlen. Eelmine periood ajaloo arutluse suutsin ma nõnda 3+ peale kirjutada, et mul suurt midagi öeldud polnud ja üks aastaarv, mis ma sisse toppisin, sest nõutud oli, oli ka vale. A siis oli veini ka, rsk. Nojah, aega on veel.

Kuidagi on minu rukkihelbeputru sattunud valge koorega päevalilleseemned. Falckmehe arust on imelik, et kell 3 öösel putru keedetakse. On see siis minu süü, et ma varem aru ei saanud, et pole suurt midagi täna söönud!? Lumi sadas ka maha. falck on hea, falck on hea, falck on parim maailma peal

Parema põlve mingi kõõlus on hull valus. No ma räägin, ole veel kekas aktiivne, kohe karistus kaelas!

Ps. Ma ei oska ikka mitte midagi. No ausõna. Päriselt ka!

Ma lähen ja naeran nüüd keda ma tahan ja ma hakkan ennastki naerma.

2008-02-13T00:07:00.000+02:00

2008-02-09T23:30:00.000+02:00

Mul on üks tunne. Natuke häiriv. Teadmine, et ma peaks tegutsema, mitte käed rüpes istuma. Aga ma ei tea, mis see on, mida ma tegema pean. Kui ma aru saaks, mida ma tegema pean, siis ma teeks seda ja teeks seda pühendumusega, aga jah... ei tea. Aga ma pean seda tegema, sest ma olen selleks võimeline ja see on minu kohustus. Ja kõik see aeg, kui ma veel ei tea, mis see on, ma raiskan aega, sest ma ei tea, mis see on. Kui ma kunagi aru saan, mida ma tegema pean, siis on võib-olla juba hilja tegutsemiseks. Nii ma muretsen kogu aeg, et kui ma praegu võib-olla ei omagi küllaldasi teadmisi selleks, kas siis kunagi ma veel ikkagi teeksin seda ja millal see kunagi tuleb ja miks see kunagi kohe nüüd ei saaks olla ja miks ta ei ole kohe nüüd, sest ma peaks kohe nüüd tegutsema, sest pärast on liiga hilja ja rong on läinud ja... ja... Sest minu arvestuste kohaselt kui ma olen omandanud kõik vajalikud teadmised, et oma missioon edukalt lõpule viia, siis selleks ajaks kui ma olen kõik teadmised omandanud peaksin ma plaanikohaselt juba kõngenud olema. (nagu ka paljud-paljud teisedki!) See tähendaks, et ma poleerin koolipinki täiesti ilma asjata Vabandust, aga mina küll enda pärast koolis ei käi, minul pole ennast harituna vaja, minu riigil on. (See ei tähenda, et ma õpiks hinnete pärast.)
AAaah! Ma lähen hulluks! Aga see ei ole plaanis kirjas! Mul on üllad plaanid! Ausõna! Täiesti omakasupüüdmatud, või siis õige natuke.
Kas kesk- ja kõrgharidust ei saaks mingis kiirendatud korras omandada? Ma ei suuda nii kaua oodata! Ma tahan tulemusi näha, kurat võtaks!

Nii on lood. Siin pool sood.
Võiks kergemad olla.
(Aga üldiselt ikka positiivselt edasi! Pole mõtet muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa. Jaah väga vastandlikud mõtted. Mhmh, seal sees elab lisaks minule Gala ka. Nad vahel kaklevad, aga nende maad on nüüdseks üsna hästi juba ära jagatud ja nad toimivad mõnusas sümbioosis. btw, Linda on see, kes maailma tahab päästa ja Gala ei muretse temast mitteolenevate asjade pärast.)